Sotsiaalfoobia – hirm inimeste ees

Kuuldavasti on Jaapanis inimesi, kes pole suhtlemishirmu pärast kümme aastat kodust välja tulnud. Ka Eestis on neid, kelle elu piiravad koduseinad. “Pool elu on möödas ja ma pole elama hakanudki,” ütleb Ave (41), kes kannatab sotsiaalfoobia all.

Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Tervis Pluss

Kujundamise ja tootefotograafiaga tegelenud Ave on enda sõnul professionaalne vältija. Elu inimeste kestel on talle koormav ja kui oleks vähegi võimalik, siis elaks ta maal metsa sees ega suhtleks kellegagi. Aga sellist elu ta elada ei saa ja vastumeelselt tuleb tal kodust ikkagi aeg-ajalt väljuda. Seda teeb ta vaid hädavajadusel ning valib kohti, kust saaks kiiresti lahkuda. Ta jälgib kogu aeg, et tema seljatagune oleks vaba, kui istub, siis alati servas. Ave eelistab poode, kust saab ise kõik asjad küsimata kätte. Kui riidepoes tema suurust väljas pole, siis jätab ta ostu pigem tegemata kui läheb abi küsima.

Selliste piirangutega elades on Ave arendanud täiuslikkuseni välja uusi oskusi – näiteks on tal sellised GPS-kaardid, et ta ei pea kunagi teed küsima. Kui aga sõber pakub, et sõidetaks tema GPSi järgi, on Ave teovõimetu. “Mul jookseb kuul kokku, ma ei saa kuhugi sõidetud. Mul on tunne, nagu annaksin end tema meelevalda ja ta võiks hakata minu üle irvitama. Samas ma tean, et ta on intelligentne inimene ega teeks seda kunagi. Eksimise hirm ja õigesti tegemise soov on minus aga nii suured.”

Avel on raske küsida isegi elementaarset abi oma sõpradelt. “Eeldan, et nad teavad mind ja pakuvad ise abi. Et kui olen piisavalt hea, ei pea küsima. Mitte et ma julgeks seda siis vastu võtta, kui pakutakse.”

Plaanid ja hirmud

Ave mõtleb oma tegevused nii põhjalikult ette läbi kui võimalik. Kui mingil põhjusel tuleb kellelegi helistada, on asi päris hull. Siis kirjutab ta üles kõik oma küsimused, samuti eeldatavad vastused ja omakorda järgmised küsimused. “Mängin selle mitu korda peas läbi – mida ütlen, mida tahan saavutada, mis võiks olla tulemus,” kirjeldab ta. “Tundub, et kui natukenegi ette ei valmista, siis tuleb katastroof. See on tõeline hirm, nagu mõnel lendamise või kinnisesse ruumi jäämise ees. Mul on peas mõte, et saaks see ruttu läbi, et end lolliks ei teeks. Eksimise ja kriitika hirm halvab mind täiesti. Ma võiksin katastroofide väljamõtlemises vabalt võistelda Hollywoodi õudukate loojatega,” viskab ta enda üle nalja.

Ja kui usk halvasti minekusse on nii suur, siis muutubki elu ühel hetkel isetäituvaks ennustuseks. Ave on olnud aasta aega töötu ja just neid kardetavaid “katastroofe” ehk sotsiaalseid läbikukkumisi on ta tööintervjuudel ka kogenud.

Tähelepanu keskpunktis olles tabavad teda aga ebameeldivad kehalised tundmused: vererõhk tõuseb lakke, keel muutub pehmeks ja läheb sõlme, kujutlusvõime maalib olukorra hullemaks, kui see tegelikult on.

“Ma kukun kolinal läbi veel enne, kui uksest sisse astun. Suures kaubandusketis, kuhu otsiti lihttöölisi, olin esimene intervjueeritav. Pidin kõigi kuuldes väljendama oma mõtteid,” kirjeldab ta. Tähelepanu keskpunktis olles tabavad teda aga ebameeldivad kehalised tundmused: vererõhk tõuseb lakke, keel muutub pehmeks ja läheb sõlme, kujutlusvõime maalib olukorra hullemaks, kui see tegelikult on. Ja kui keegi peaks veel midagi kas või natuke kriitilist ütlema, on Ave teovõimetu. “Pärast kriitikat ei mäleta ma midagi. Iga negatiivne tagasiside on katastroof ja mulle tundub, et neid on minu jaoks ebamõistlikult palju.” Viimatine ebaõnnestunud tööintervjuu paiskas ta kuuks ajaks isolatsiooni, mil ta ei suutnud suhelda. Kuidas sa sel moel tööle saad?

Kõigel on põhjus

Ave vanem laps oskab ema vajadustega arvestada, teab juba, et ilma hädavajaduseta ei astu too sammugi kodust välja. Noorem laps on aga emale sarnaste joontega ja see teeb Avele muret. Inimesi pelgas Ave isegi juba lapsena. “Et mitte põlu alla sattuda.” Ave on pärit asotsiaalsest perest, tema ema oli krooniline alkohoolik, isa tapeti, kui ta oli koolieelik. “Mind on terve elu peetud paariaks, asotsiaali lapseks, tugev eelarvamus tekkis minu suhtes veel enne seda, kui ma jõudsin suu lahti teha,” kirjeldab ta. Ave õppis hästi, aga oli koolis aastaid kiusatav, lisaks olid tal veel paksude klaasidega prillid. “Kodus kiusas ema, koolis kaaslased. See oli minu reaalsus,” tõdeb ta.

Ta on õppinud märkama, et on seadnud endale kõrgemad standardid kui teistele.

Ent alles pool aastat tagasi sai ta teada, et kõige selle tagajärjel on tal välja kujunenud sotsiaalfoobia. Ta oli mures, et ei saa tööle, ja mitmete testide tulemusena selguski tõsiasi, mis oli Ave elu mõjutanud juba lapseeast saadik. Sellest peale on Ave käinud teraapias ja hakanud teadlikult astuma samme, et oma käitumist muuta. Ta on õppinud märkama, et on seadnud endale kõrgemad standardid kui teistele. Ta näeb nüüd, et kui ta lubaks endal teha kas või väikese vea, siis tunduks talle, et “maailm hakkab värisema”. Ta paneb iga päev kirja kõik sotsiaalsed kontaktid, et analüüsida, mis tema elus toimub.

““Nina” on ikka väga viltu, kui “peeglisse” vaatan. Jube on. Tahaks olla nagu eduinimesed ja hästi hakkama saada. Raske on endale otsa vaadata, et olen luuser ja lootusetu ning midagi polegi teha.”

Sotsiaalfoobia nõiaring

Sotsiaalfoobia on levinuim ärevushäire, mille all kannatab Eestis ligi 14% elanikest. See on hirm sattuda tähelepanu keskpunkti ning saada negatiivse hinnangu osaliseks. Sageli on sotsiaalfoobiaga inimesel raske minna nõustaja vastuvõtulegi, sest see on ohuolukorraga silmitsi seismine.

Sotsiaalfoobia algab lapsepõlves ja süveneb puberteedieas, mil ollakse eakaaslaste kommentaaride suhtes eriti haavatavad. Lapsed võivad olla väga julmad oma otsekohesuses ja seepärast on koolikeskkond viljakas pinnas, kus ühest valeütlusest, veast, vastuseta jäänud küsimusest saab alguse hirm üldse midagi väljendada. Sotsiaalfoobia kasvu võivad toetada ka õpetajad, kes ebamugavust tundva lapse kõrvale jätavad. “Näiteks et tema on vaikne, ärgu vastaku klassi ees. Sel moel soodustame vältivat käitumist, kui neid lapsi ei julgusta,” ütleb kliiniline psühholoog Kirsti Akkermann. Juba ongi tekkinud hulk lapsi, kes kriitikahirmus on jäänud koduõppele.

Sotsiaalfoobia puhul kehtib see, et kui inimene hakkab teatud olukordi vältima, siis ei saa tulla ka positiivseid kogemusi, mis vanad juhtumused üle kirjutaks.

Vältimine, ärevus ja hirm kardetud olukordade ees põhjustavad lõpuks nii palju raskusi, et igapäevaelu, tööl- või kooliskäimine ja uudsed olukorrad ei too rõõmu ja elevust, vaid muutuvad kannatuseks. “Sotsiaalfoobia puhul kehtib see, et kui inimene hakkab teatud olukordi vältima, siis ei saa tulla ka positiivseid kogemusi, mis vanad juhtumused üle kirjutaks,” lisab Akkermann.

Tunne on ebameeldiv

Mõnikord arvatakse, et ehk on tegu sotsiaalsete oskuste vähesusega, et lihtsalt ei osata suhelda. “Vastus on ei. Neil inimestel on sotsiaalsed oskused, probleem on selles, et nad ei suuda neid rakendada uudsetes olukordades. Oma kolme sõbra jaoks on nad hea huumorimeelega, hea sotsiaalse tajuga seltsilised. Turvalises ringkonnas saavad nad hästi hakkama. Probleemid ilmuvad siis, kui nad peavad oma turvatsoonist välja minema,” selgitab Akkermann.

Oluline tegur on ettekujutus endast. Mõtlemine on piltlik, ülepaisutatud, liialdatud: näiteks et lähen näost punaseks nagu peet; vistrik oli näos suur kui pullisilm jne.

Sotsiaalfoobia all kannatajal tekivad ebameeldivad tundmused: käed värisevad, süda peksab, suu kuivab, mõtted jooksevad amokki, ei suuda keskenduda või on pea hoopis täiesti tühi. Kõik see suurendab ärevust veelgi. “Oluline tegur on ettekujutus endast. Mõtlemine on piltlik, ülepaisutatud, liialdatud: näiteks et lähen näost punaseks nagu peet; vistrik oli näos suur kui pullisilm jne.”

Kui ohuolukorda pole võimalik vältida, võetakse appi turvalisuskäitumine. Tüüpiline on kiiresti rääkimine või lugemine, et saaks ruttu minema; silmsideme vältimine; avaliku esinemise ajal kardinate taha varjumine jne. “Ettekande ajal aktiveerub mõte, et ma olen veider, millele järgneb terve rida automaatmõtteid – äkki ma ei saa hakkama – ja kohe suurenebki ärevus. Sageli hakkavad käed ja hääl värisema, nägu läheb punaseks, süda peksleb. Siis tekib kujutlus, kuidas ma teistele paistan. Sotsiaalfoobia all kannatajad proovivad hakata sümptomeid vähendama: väldivad silmsidet, räägivad kiiresti, peidavad käsi. See kõik hoiab aga sotsiaalse ärevuse alles,” kirjeldab Akkermann.

Muidugi valmistutakse kõigeks ja põhjalikult. Käib nii olukordade eel- kui ka järeltöötlus, milles ollakse eriti julm iseenda vastu, sest nõudmised ja standardid iseendale on väga kõrged. “Tüüpilised sotsiaalsed olukorrad on teiste ees avalikult söömine ja joomine, allkirja panemine, neljasilmavestlused, vestluste algatamine, helistamine autoriteetsele inimesele. See tekitab nii palju raskusi, et nad ei saa lõpuks tasuvaid töid ja jäävad ilma paljudest hüvedest. Sotsiaalfoobia allub ravile aga väga hästi.”

Ravi toimib

Ave on käinud pool aastat kognitiiv-käitumuslikus teraapias ja mõistab nüüd, et tal on hirm hülgamise, äratõukamise ja ühiskonnast väljaarvamise, üksijäämise ja naeruvääristamise ees. Töö käib selle nimel, et inimestega ära leppida ja märgata, et katastroofi ei tulegi. Tal tuleb teha väikesi harjutusi. Näiteks peab ta küsima, kus asub R-kiosk. Ja kui keegi vastabki, et sõida seenele või vaata ise ringi, siis ei lähe ta selle peale kaheks nädalaks koju põdema ega eksle neli nädalat, et ise kiosk üles leida, vaid küsib järgmise inimese käest. “Olen jõudnud teed küsida, sõitnud sõbra GPSi järgi, kutsunud sõbra koos teise sõbraga külla. Seni pole veel maailm kokku kukkunud,” rõõmustab Ave.

Kuigi väga tahtnuks põgeneda, olla vanas mustris ja turvalises vältimises, siis ma ikkagi jäin.

Kui varem vasardas tal kogu aeg peas mõte, et kohe jooksen minema – pole olukorda, pole probleemi –, siis nüüd püüab ta kohale jääda, et teha ära vajalikud toimingud. Hiljutine suur samm oli spordiklubisse minek. “See oli kohutav eneseületus. Läksin muidugi viimasesse ritta ja esimestel kordadel ei suutnud end eriti liigutadagi. Sundisin end nii palju, et ma ära ei jookseks. Kolmandas tunnis proovisin juba omas tempos kaasa teha. Kuigi väga tahtnuks põgeneda, olla vanas mustris ja turvalises vältimises, siis ma ikkagi jäin.” Suurem eesmärk, mille nimel ta tegutseb, on saada jälle tööle. “Ma loodan siiralt, et teraapia aitab, et lõpeks see vabalangemine ja saaks mingi ime läbi hakata uuesti elama.”

Sotsiaalfoobia alged

• Umbes 50% häire tekkes on seletatav pärilikkusega (ka ema või isa on olnud nende joontega).
• Mõju avaldab temperament (haavatavamad on lapsed, kes on uudsetes olukordades väga ärevad ja vajavad palju aega kohanemiseks).
• Rolli mängivad ebameeldivad kogemused lapsepõlves – narrimine, kriitika, alandused, samuti ebaturvaline kiindumussuhe vanematega.
• Ligi 40% inimestest paraneb umbes kümne aasta jooksul sotsiaalfoobiast iseenesest, seda aga paljude positiivsete elusündmuste koosmõjul.
• Negatiivsete elusündmuste korral võivad lisanduda aga ka avalike kohtade kartus (agorafoobia) ja paanikahäired.