Netitutvused

On inimesi, kes peavad traditsioonilist kohtumist ainuõigeks, on neid, kes leiavad partnerid netist. Netisuhtlus on võimalus nii väga hõivatud kui ka häbelikumale inimesele suhtemaastikul aktiivsust üles näidata.

Kas netis tutvumine erineb millegi olulise poolest n-ö traditsioonilisel viisil (peol, baaris, tuttavate kaudu) tutvumisest? Või on see lihtsalt ajamärk ning võimalus ka nendele inimestele, kes muidu väga häbelikud?

Traditsioonilise ja netitutvuse osas on mitmeid erinevusi. Näiteks silmast-silma kohtudes näeme inimest tervikuna. Esmalt pealaest-jalatallani, väga lähedal olles tajume tema lõhna ja saame teavet isegi tema hügieeniharjumuste kohta (kas nt peseb hambaid või mitte). Ühtlasi tekkib tunnetus, kas tema läheduses on meeldiv olla. Kuidas ta suhtleb, kuidas end väljendab, teeme alateadlikult või teadlikult tähelepanekuid selle kohta, kes on tema sõbrad, millised on tema hoiakud jne. Kas ta üldse tõmbab!

Netisuhtluse korral on suur osa meeleelunditega vastuvõetavast infost blokeeritud. Näeme seda, mida meile presenteeritakse – pilti, millel loodetavasti on ikka see inimene, kes end väidab seal olevat. Vastastikuse sobivuse korral algab chat, mis on viljakas pinnas projektsioonide tekkeks ehk teist kujutatakse endale ette just sellisena nagu soovitakse näha ja kogeda. See võib reaalsusega olla tugevas kontrastis ja põhjustada hilisemal kohtumisel tõsist pettumust. Samas võib chat olla läbilöögivõimaluseks just häbelikele ja introvertidele, kes tunnevad end kirjutades nagu kalad vees, mis toob nendes oleva sügavuse esile.

Kas on suhte seisukohalt vahet, kuidas ja kus see on loodud? Kas netis loodud suhted on kuidagi pealiskaudsemad?

 Suhte kvaliteet sõltub peaasjalikult partneritest, mitte kohtumiskohast. Näiteks leidis üks mees oma elu armastuse, kui too seisis parasjagu hargiga sõnnikuhunniku otsas. Samas võib aga oletada, et konkreetsetesse suhtluskanalitesse koondub rohkem sarnaste sihtidega inimesi ja samavõrra ka aferiste, kes neid ära kasutada püüavad.

Mis ohtusid veel netis varitseb? Lihtsam teist ära lollitada, etendada kedagi teist? Samas enamasti suhete alguses ju natuke püütakse end paremana näidata, olgu siis netis või päriselus… 

Netisuhtluse puhul on mitmeid ohtusid. Esmalt ajakulu, mida pühendatakse võõrastele inimestele, et luua esmane kontakt ja terad sõkaldest eraldada. Soovitan kasutada äppe, mis annavad nutiseadme kasutusajast ülevaate (Moment, Family Link, Apple`i uuematel versiooniga on kaasas Screen Time). See võib päris ära ehmatada, kui palju aega on kulunud sisutühjale lobale.

Professionaalsed tinderdajad püüavad kiiresti korraldada päris kohtumise, et aru saada, kas on üldse mõtet suhtlusega jätkata. Ent ka deitimisele kulub palju aega ja kui ei sobi, võib suhtluse lõpetamine osutuda keerukaks. Võid saada halvustavaid sõnumeid ja sind võidakse hakata ahistama.

Ohvreid otsivad psühhopaadid ja nartsissistid teavad, kuidas end presenteerida, et tõmmata ligi vajalikku kontingenti, kes rahuldaks nende vajadusi. Nt võivad nad etendada ohvrirolli, et ahvatleda päästja natuuriga teist poolt. Nad võivad väita, et otsivad püsisuhet, et ligi tõmmata partnereid, kelle bioloogiline kell tiksub juba nii valjusti, et öösel ei saa magada. Nad võivad süüdimatult valetada maad ja ilmad kokku.

Petised ja aferistid tunnevad potentsiaalsed ohvrid „lõhnast ära“ ja viskavad konksud välja haavatud hingedele, kes loodavad lõpuks jõuda heasse suhtesse. Seda illusiooni on osava jutuga lihtne luua, ent tulemuseks on purunenud lootused, usaldus, aeg ja mõnel juhul ka tühjaks tehtud konto.