Buliimiku pihtimus: oksendasin seitse korda päevas

Kiire kaalutõus pärast gümnaasiumi lõppu võib noore inimese päris ära ehmatada. Nii juhtus ka Moonikaga (nimi muudetud), kes leidis probleemile enda meelest geniaalse lahenduse – kõik söödu välja oksendada. Mullu diagnoositi tal buliimia.

Bulimia nervosa on väga levinud söömishäire, mis algab tavaliselt 15–24aastaselt ning tabab rohkem neidusid, kes tahavad kiiresti saleneda. Nii juhtus ka 23aastase Moonikaga, kes oli kooliajal pigem alakaaluline. Muutus tuli pärast gümnaasiumi lõppu, kui ta kodulinnast ära kolis ja poole aastaga 5 kilo juurde võttis.

“Asi polnud kohe nii hull, aga siis hakkas kaalu juurde tulema. Ma ei osanud süüa teha, jõudsin hilja õhtul koju ja sõin siis rämpsu,” meenutab ta. Lisakilod jätkasid kuhjumist ja olukord väljus kontrolli alt, kui ta oli välismaal lapsehoidjaks. Muidu seltsiv ja avatud tüdruk oli ühtäkki hommikust õhtuni beebiga – ta tajus selgelt oma üksindust ja kurbust, mida aitas leevendada toit. Kahe aastaga kasvas kehakaal 17 kilo võrra.

“Mõtlesin endamisi, et see on ju super, kui saan rämpsu edasi süüa juurde võtmata.”

“Ma ei tulnud suvepuhkuseks Eestisse, mul oli häbi, et olen nii paks. Jõuludeks sõitsin koju, aga keeldusin piltidele jäämast – olin täiesti endast väljas.” Moonika mõistis, et ahvatlevad ja rasvased välismaa maiused on talle keelatud, aga need isutasid ikka. “Eks ma siis guugeldasin ja jõudsin oksendamiseni. Issand, kui geniaalne see tundus! Mõtlesin endamisi, et see on ju super, kui saan rämpsu edasi süüa juurde võtmata.”

Õuduse algus

2015. aasta suve lõpus algas ülesöömine ja oksendamine, mis aina süvenesid. Mõnda toitu oli meeldivam välja oksendada, näiteks jäätist. “Sellega ei tekkinud absoluutselt tunnet, nagu oleks oksendamine midagi halba või ebatervislikku. Olin küll lugenud, et maomahlad kahjustavad organismi, aga need probleemid ei karjunud mulle kohe näkku. Marrastunud sõrmenukid olid ainsad kõrvalnähud, mida algusest peale nägin.”

Tavaliselt algab häire uskumusest, et välimus annab väärtuse ja teeb õnnelikuks. Alustatakse piiravatest dieetidest ehk buliimiale võib eelneda anoreksia. Ometi on buliimikud pigem normkaalus, sest nad ei suuda end pikalt näljutada: piirangule järgneb kontrolli kaotamine ja impulsiivne ülesöömine, mis päädivad süü- ja häbitundelainega ning hirmuga kohe paksuks minna.

Ühe toidukorraga võis Moonika sisse süüa 5000 kcal.

Ühe toidukorraga võis Moonika sisse süüa 5000 kcal (üle kahe kora nii palju, kui on terve täiskasvanud naise päevanorm). “Ostsin kokku suvalisi asju ja selleks ei pidanud need isegi isutama. Ma sõin 300 grammi šokolaadi, kuni see ajas iiveldama, siis vahele krõpse. Siis tuli jälle magusaisu. Võtsin suure jäätise, millele riivisin šokolaadi ka veel peale. Siis läks jälle liiga magusaks, seega sõin taas krõpse. Vahepeal läksin uuesti poodi, et osta kummikomme ja saada haput vaheldust. Mõnikord pugisin nii hullult, et mõtlesin, kuidas magu küll lõhki ei lähe! Ja siis oksendasin kõik välja.”

Tühjus ja valu

Buliimikud teevad kõik selle nimel, et mitte vahele jääda. Nii polnud tema võõrtustajatel välismaal aimugi, et Moonika sellise raske probleemiga hädas on. Purjus peaga rääkis ta selle ühele sõbrannale välja. Too ehmatas väga ära, ei osanud midagi teha ega öelda. Selle sõb rannaga seoses meenub Moonikale veel piinlik seik, kui mindi koos välja sööma. “Tahtsin nii väga kõiki neid rammusaid magustoite proovida. Sõbrad istusid veel lauas, kui mina läksin WCsse toitu väljutama. Mul oli mark ja sõbranna sai aru, mida ma seal nii kaua tegin, aga ta ei öelnud midagi. Teised tahtsid edasi peole minna, aga mina läksin koju ja nutsin end magama.”

“Ma olen bussijaamas bussi oodates pool tundi jutti nuuksunud nii, et keha väriseb.”

Ülesöömisega kaasnes alati tohutu üksindus- ja kurbustunne ning sügavad mustad augud. Pikki nutuhooge jagus kõikjale. “Ma olen bussijaamas bussi oodates pool tundi jutti nuuksunud nii, et keha väriseb. Ükskord nutsin kaks tundi rõdul end magama,” kirjeldab ta.

Moonikal oli raske mõista, mis ülesöömise vallandas, sest hommikud algasid normaalselt pudruga, mida ta välja ei oksendanud. Tööl käis temas äkki nagu mingi krõks, mis vallandas söömasööstu. “Oksendasin meeletult toitu välja. Ka tagasi Eestis olles suutsin tööl üle süüa ja seda teiste eest varjata. Ma ei jäänud vahele ja keegi ei osanud aimatagi, et mul selline probleem võiks olla.”

Moonika rekord oli seitse korda päevas oksendada, kuni ükskord tuli kurgust juba verd. Siis proovis ta tagasi tõmmata. Juba hakkas ka tervis alt vedama ja hambad lagunesid.

Abini oli raske jõuda

Kui toitumishäire oli juba pea kaks aastat kestnud, ei jõudnud Moonika seda koormat enam üksi kanda ja rääkis emale ära. Paraku ei osanud ema kuidagi aidata, kuid toetas mõtet spetsialistide poole pöörduda. Tihti tekkis Moonikal tunne, et tema pere ei mõista vaimse tervise probleeme ega võta teda täie tõsidusega.

Abi oli käeulatuses, ent ometi kättesaamatu, mistõttu sattus ta veel sügavamasse auku.

Pärast pikka aega kestnud abiotsinguid jõudis Moonika mullu sügisel psühholoogi vastuvõtule ja sai diagnoosiks bulimia nervosa. Edasine teraapia jäi talle aga esialgu kättesaamatuks, sest hind oli liiga kõrge ja mingil põhjusel perearstilt saadud saatekiri ei taganud talle soodustust. Abi oli käeulatuses, ent ometi kättesaamatu, mistõttu sattus ta veel sügavamasse auku.

“Nutsin kodus silmad punaseks, sest probleem aina süvenes. Vaatasin ennast peeglist ja iga päev vihkasin seda, mida nägin. Mulle tundus, et kõik uksed on kinni, keegi ei taha mind sellisena tööle võtta ja ükski mees ei vaata mind, sest olen paks. Olin selleks ajaks juba viis aastat üksik olnud. Asi ei puudutanud ainult mehi, tekkisid ka mõtted, et mida sõbrad minus üldse leiavad. Võõrandusin ka neist, kuna arvasin, et mul ei ole neile midagi pakkuda.”

Buliimikutel – nagu ka anorektikutel – on suur oht üle treenida.

Lõpuks võttis naine end kokku ja asus omal käel tegutsema. Ta vähendas töökoormust ja läks taas trenni. Ta oli teadlik sellest, et buliimikutel – nagu ka anorektikutel – on suur oht üle treenida, seega hoidus ta sellest eos. Varem väga suhtlemisaldis neiu polnud juba aasta otsa väljas käinud. Nüüd hakkas ta taas sõpradega suhtlema ja kohtamas käima.

“See kõik ei täitnud siiski minu sees olevat tühja auku. Üheks õhtuks sain enesehinnangu korda, aga järgmine päev oli jälle madalseis. Mäletan ühe noormehe ütlust, et jälle üks naine viriseb väljamõeldud probleemi pärast, sest tahab tähelepanu hankida. Ausalt, sel hetkel mõtlesin, et ma oleksin eluaeg igasuguse tähelepanuta, kui vaid saaksin terveks.”

Muutuse tõi see, kui Moonika endaga toimuvast avatumalt rääkis. Sõpradele, koolikaaslastele, õppejõududele ja juhendajatele. “Kõik olid mures, püüdsid mind aidata ja tänu sellele jõudsin sel kevadel lõpuks õige inimeseni. Jään elu lõpuni tänu võlgu ühele õppejõule, kes mind lõpuks abini juhatas.” Suur eeltöö oli selleks ajaks juba tehtud, seega sai tegeleda sügavamate teemadega ja selgus, et ülesöömise vallandas hoopiski ärevushäire, millest Moonikal polnud enne aimugi. Ärevusega toimetulekuks hakkas Moonika antidepressante võtma.

“Mul oli nii häbi, et mõtlesin järgmise psühholoogiaja tühistada. Ma ei tahtnud öelda, et murdusin, et olen paks ja väärtusetu.”

Esimesed nädalad panid juubeldama ja siis tuli ootamatult murdumine ehk ülesöömine ja oksendamine. “Mul oli nii häbi, et mõtlesin järgmise psühholoogiaja tühistada. Ma ei tahtnud öelda, et murdusin, et olen paks ja väärtusetu. Sundisin end siiski vastuvõtule minema.” Ja väga õigesti tegi, sest murdumine on protsessi osa, aga oluline on spetsialisti toetusega edasi liikuda.

Elu pärast

Õiget ravi saanud buliimiahaige prognoos on üldiselt hea: ligi pooled vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-l võivad need aeg-ajalt esile kerkida, 20%-l on aga püsivalt alles. Moonika oksendas viimati tänavu kevadel ja ta ise usub, et asjad lähevad selgelt õiges suunas.

“Alles eilegi käisin endale tantsuriideid ostmas ja mõtlesin, et oh issand jumal, hakkab jälle pihta!” 

Siiani pole ta veel suutnud teistega koos rannas käia. “Paksu tunne ikka tuleb mõnikord, kui vaatan peeglisse. Alles eilegi käisin endale tantsuriideid ostmas ja mõtlesin, et oh issand jumal, hakkab jälle pihta!” Nüüd on aga Moonika teadlik, kuidas oma ärevusega nii toime tulla, et see ülesöömiseks ei muutuks. Ta käib korralikult trennis ja järgib toitumiskava, et keha saaks kõik vajalikud ained kätte. Sel moel on ta juba 6 kilo kaotanud ja enesetunne on palju parem.

Hiljuti juhtus veel midagi toredat – Moonika kohtas oma praegust partnerit. “Ta ütleb, et ma ei pea 10 kilo alla võtma, et ta mind armastaks, ning ma usun seda. Tunnen ja näen ta silmadest, et see tuleb tal südamest, ta tõesti mõtleb nii. Pigem on temal keeruline mõista, kuidas ometi ei suuda ta seda osa minust parandada või mind 100% õnnelikuks teha,” lisab Moonika, kes teab, et lähedastel on tema haigusega raske toime tulla. “Sel ajal, kui mulle tundus, et pereliikmed ei mõista mu muret, võitlesid nemad tundega, et nad tahaksid aidata, kuid ei saa mitte midagi teha.”

Buliimikutel on õnnestunud partneri eest isegi kümme aastat oma häda varjata.

Moonika on kuulnud lugusid, kuidas buliimikutel on õnnestunud partneri eest isegi kümme aastat oma häda varjata, ja ta on kindlalt otsustanud, et tema sellist topeltelu ei taha. “Viisin läbi selle muutuse, et kõik uued inimesed, kes mu ellu tulevad, saavad minu haigusest teada. Siis pole hiljem seletamist. Kes tahab, see jääb sõbraks, kes ei taha, võib minna. Ma olen aususega palju uusi sõpru leidnud.”

Moonika on õppinud oma häirega elama, aga veel pole ta valmis ennast avalikult näitama. “Kui mul on juba selgelt positiivne lugu, siis ehk saan kunagi ka mitteanonüümselt rääkida.”