Naisepiinaja Daniel Sepp

Daniel Sepp on oma elu veetnud avalikkuse silme all. Eksperimendid noorpoliitikuna, teleroll sarjas «Elu keset linna», töö Õhtulehe reporterina. Ta on juutuuber, videoblogija, ask.fm-i kuulsus. Ja nagu avalikkus nädalavahetusel teada sai, ka süüdimõistetud naisepeksja.

Tartu maakohtu kohtulahend on jõhker. 26-aastane Sepp kasutas 2018. aasta septembrist kuni tänavu maikuuni oma elukaaslase peal järjepidevalt ja julmalt füüsilist ja vaimset vägivalda.

Ta lõi ja peksis, lämmatas ja kägistas ning kasutas piinamismeetodeid, mis olid CIA jaoks liiga julmad. Selle kõige eest istus Sepp neli ja pool kuud vangis ning pääses eelmise nädala esmaspäeval koju.

See oli laupäeva hommikul, kui Sepp mulle helistas ja avaldas soovi oma lugu rääkida. Enne veel oli ta teinud Facebooki postituse, kus tunnistas, et oli vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne, ning palus tehtu eest vabandust. Sel samal päeval hakkasid sotsiaalmeedias ringlema kuvatõmmised Sepa vestlustest kohtinguäpis Tinder, mis seadsid naisepiinaja siiruse kahtluse alla.

Loe edasi…

Psühhoterapeut Kaire Talviste: see video on vastuseks kõigile, kes küsivad, miks naised vägivallatsejate juurde tagasi lähevad

Terve intervjuu läbi vaadanud psühhoterapeut Kaire Talviste, kes on töötanud nii lähisuhtevägivalla ohvrite kui ka toimepanijatega, ütles Elu24-le, et kuigi Sepp näib esmapilgul siiras ja meeldiv, korjab spetsialisti silm üles olulised viited vastuoludele, ebasiirusele, oma tegude pisendamisele, õigustamisele ja manipulatsioonidele.

Keskmiselt lähevad naised kaheksa korda vägivallatsejate juurde tagasi, enne kui lõplikult lahkuvad, ning Talviste sõnul selgitab videointervjuu hästi, miks see nii on.

«Noormees kahetseb tehtut, tahab isegi aidata vägivalla ohvreid, mõistab kõiki, ka neid, kes teda hukka mõistavad, ning nimetab oma endist elukaaslast, keda ta räigelt pool aastat piinas, enda päästjaks! Kui jäid teda uskuma, siis miks ei peaks sellist «imelist muutust» uskuma armastav elukaaslane, kes seda pikisilmi ootab ja loodab?»

Talviste leiab, et kuna Sepp on ise nii varmas ohvreid aitama, on sobilik videot kasutada kui õppematerjali vägivallatsejate manipulatsioonide ja valede läbinägemiseks.

Pisendamine, vastuolud, häbi puudumine

Sepp väidab intervjuus, et teod, mis ta korda saatis, jäävad teda elu lõpuni painama, kui ta neist ei räägiks. Vastuolu! Ta ei räägi videos konkreetselt mitte millestki, mida ta korda saatis. Ta ei räägi kägistamisest, peksmisest, waterboarding‘ust, sellest, kuidas ta ootas, mil elukaaslane tagasi meelemärkusele tuleb, et piinamisega jätkata, ega sellest, kuidas sai padja ümber kilekott, et piinamine oleks tõhusam.

Ta väidab, et ei tulnud koju mõttega, kuidas naist lämmatada, ent ometi olid tal selleks vahendid, mida tavapäraselt magamistoas ei leidu.

Kui intervjueerija läheb küsimustes konkreetsemaks, väidab Sepp, et «sündmused on justkui udulooris» ja «neid asju ei mäleta ma nii detailselt». Samas mäletab ta väga detailselt seda, kui talle endale üks kord tänaval näkku löödi, samuti ei vea mälu alt kuupäeva osas, mil ta vahistati, ega isegi kellaaja osas, mil ilmus temast artikkel.

Peamine argument Sepa siiruses kahtlemiseks on videointervjuu ise, mille initsieeris vägivallatseja.

Kujutame korraks ette häbi, mida tunneksime, kui oleksime endale kallist inimest kohelnud nii rõvedalt, nagu kohtumäärusest võib lugeda. Kuidas siis käituksime? Päriselt oma tegu tunnistav ja kahetsev inimene poeks häbi pärast maa alla, mitte ei üritaks teha enesebrändingut. Häbi puudumine on kõige ilmsem märk vastutuse mittevõtmisest ja tõelise kahetsuse puudumisest.

Vägivallatseja ohvrirollis

Diivanil istub ontlik noormees, valge kampsun seljas, palvehelmed käes, veidi ettepoole kookus ja alandlik pilk silmis. Neelatab korduvalt ja ohkab raskelt (mõned mehed ei pea paljuks poetada sellises olukorras isegi pisarat).

Juhul kui asend veel ei veena, kes on olukorras «tegelik ohver», siis lisanduv küll. Selgub, et vägivalla põhjused on koolikiusamises ja ühes septembrikuus, mil noormees sai ise peaga näkku.

Noormees on koguni veel iseenda ohver: «Muutusin kontrollivaks ja armukadedaks. See ei seganud mitte ainult minu elukaaslase, vaid ka minu elu.» Lisandub väga isiklik info isiksushäire, depressiooni ja enesetapumõtete osas, et kaastunne oleks garanteeritud. Võime vaid õnne tänada, et eelpool loetletu ei «mõju» kõikidele sarnase diagnoosiga inimestele sel moel.

Psühhoterapeudid vaatavad suuremat pilti ja jälgivad nii seda, mis on nähtav, kui sedagi, mis jääb varju. Vägivallatsejad ei võta oma tegude eest vastutust, vaid delegeerivad seda lapsepõlvele, diagnoosidele, vaidlustele, mis algavad oma kohustuste mittetäitmisest, ning mille puhul on justkui normaalne, et need vältavad tunde ja lõppevad kaaslase lämmatamise või tapmisähvardusega.

Vastutuse mittevõtmisele viitab umbmäärane keelekasutus ja pisendamine. Sepp ei ütle «mina peksin, mina lämmatasin, mina lõin talle kastruli näkku», vaid «esines kägistamist ja lämmatamist, võib-olla ma tekitasin selliseid vaimseid vigastusi».

Sel ajal, kui vägivallatseja naudib kirjeldusi sellest, kuidas talle on liiga tehtud, ei pühenda ta kuigivõrd aega sellele, et rääkida kannatustest, mida on teistele põhjustanud. Neist libiseb ta üle üldsõnaliste triviaalsete lausetega («kui see tõesti oli nii, siis ääretult tahaksin vabandust paluda»), mis viitavad, et tegelikkuses puudub arusaam kordasaadetu võikusest, empaatia ja süütunne.

Verbaalne võimekus ja valed

Vägivallatsejad on manipulatiivsed ja šarmantsed, nende sõnad on kaalutletud ja väljapeetud, nad kasutavad juriidiliselt õigeid termineid ehk intelligentsus on neil hästi arenenud. Sõnades nad aktsepteerivad eetilisi väärtusi, ent need ei peegeldu käitumises.

Intervjueerija tababki vägivallatseja valelt, kuidas mees uusi suhteid luues juba oma vägivaldsust hoopis teises võtmes presenteeris. Osavalt pöörab intervjueeritav selgelt vastanduvate küsimuste teraviku endast eemale. Seda kaitsemehhanismi nimetatakse deflektsiooniks, mil vastas on inimene nagu libe seep ja muudab suunda kohe, kui temalt otse aru päritakse.

Vägivallatseja otsib liitlasi ja püüab ka intervjueerijat semutsedes enda leeri meelitada. Ta jälgib, mis avaldab mõju ja mis mitte, ent intervjueerija ei anna endast välja mingeid emotsioone, millest oleks aru saada, et «töötlus» toimib. Sellega kaasnev ärevus väljendub noormehe kehakeeles. Kui intervjuu alguses on vägivallatseja staatiline ja kontrollitud, siis mida pingelisemaks vestlus tema jaoks läheb, seda liikuvamaks muutub keha ja tempokamaks kõne.

Intervjueeritav on veendunud, et kui poleks olnud intsidenti tema autoga, siis poleks ohver abi otsinud. Vihjetest võib mõista, et ohvri jaoks oli asi rahas, aga noormees oli kokkuvõttes nii «suuremeelne», et ei esitanud vastusüüdistust ja läks kokkuleppemenetlusele, et säästa naist, keda ta armastas piinata. Sellisest presentatsioonist ilmneb arrogantsus ja ülbus, mis käivad vägivallamustri juurde ja mida pikalt varjata ei suudeta.

Isiksushäireid on keeruline ravida, sest tegu on suhteliselt püsivate, pervasiivsete ja paindumatute käitumise ja sisemise kogemise mustritega. Sageli napib sellise diagnoosiga inimestel endil motivatsiooni muutusteks ja nad katkestavad ravi algfaasis, mis ka Sepa kirjeldustest ilmnes (mõistagi olid selles süüdi teised). Neil on rigiidsed ja sissekujunenud isiksuse seadumused, mis tekitavad vastuseisu muutusteks, eriti teravalt juhul, kui need on peale sunnitud.