Halb suhe mõjub tervisele laastavalt

SUHTED: lahkuminek

intervjuu: Eve Kallaste

ilmus Eesti Päevalehe lisas LP

Kuidas aru saada, millal vajab kooselu vitamiine, millal plaastrit ja millal operatsiooni või suisa ampulteerimist?

Keegi ei soovi endale halba suhet ega maad ligi vajutavat ja elujõudu välja imevat lahutust, ent võimalus kasvõi kord elus selleni jõuda on statistiliselt päris suur. Lahutatakse enam kui pooled abieludest. Selleks et hoida nii oma vaimset kui ka füüsilist tervist, on psühhoterapeut Kaire Talviste sõnul mõistlik pöörata tähelepanu oma suhte tervisele: mida varem probleemil sabast kinni saad, seda suurem on paranemisvõimalus.

Kuidas oma suhte tervist hinnata? Millal on tegemist palaviku, millal põletikuga?

Termostaat, mis aitab suhte tervist mõõta, on meie sees – see on tunne, mida partner meis tekitab. Kui küsid endalt: on mul temaga hea olla, kas usaldan teda, kas saame olulistest asjadest rääkida? Kas ta on minu turvaline sadam, kust elutormides varju leian, või hoopis see, kes torme põhjustab? Kas õhtul voodisse pugedes hoian tema ligi või veeretan end nii kaugele teise serva, et kohe-kohe kukun põrandale? Või sokutan hoopis lapse kahe vahele – siis ei pea aru andma, miks lähedust väldin.

Terve suhte tunnused on usaldus ja hoolivus. Kvaliteedimärk on seegi, kui teil on teineteisega huvitav ja saab nalja. Mõistagi tuleb suhetes ette erimeelsusi, ent kui üldine foon on heatahtlik ja hoidev, siis rõõmustage: teil on kõik hästi. Toksilise paarisuhte peamised indikaatorid on hoolimatus, oma üleolevuse demonstreerimine ja respekti puudumine. Ollakse kriitilised, solvatakse, alandatakse, halvustatakse, mängitakse karistusmänge (nt vaikuseperioodid). Kui ilmneb vägivald, siis on asi tervislikkusest väga kaugel. Hirm ja arm välistavad teineteist.

Kas oma suhte tervist hinnates jagunevad inimesed enam-vähem samuti kui oma füüsilist tervist hinnates: on adekvaatselt suhtujad, probleemi eitajad ja hüpohondrikud?

On paare, kelle suhtes pole kriisi, aga nad näevad, aga nad näevad kitsaskohti ega taha lasta neil süveneda. Eriti altid on oma suhtega tegelema noored ja ma ei pea seda kaugeltki hüpohondriaks. Siis piisabki vaid paarist-kolmest kohtumisest, et suhe saaks järje peale tagasi. Minu juurde on tuldud murega, aga juba pärast mõnda seanssi hakatud pulmi planeerima ja laste saamisele mõtlema.

Suhtehüpohondrikke pole ma kohanud ja aktiivsed probleemi eitajad terapeutide uste taga ei tungle. Aga üksjagu on neid, kes arvavad, et vahest päästavad kreenis suhte uus laps, teised mesinädalad või soojamaareis. Kui aga probleemide põhjustega ei tegelda, siis ega need kuuma päikese all sula. Pakivad end ilusasti kohvrisse kaasa ja on peagi veel kraadi võrra hullemad.

Sageli saab üks partner varem aru, et paariteraapia on viimane võimalus, ja survestab teist poolt sellega tegelema. Sel moel on probleemi eitajad minu juurde jõudnud.

Kuidas saada aru, millal vajab kooselu vitamiine, millal plaastrit ja millal operatsiooni või suisa amputeerimist?

Me defineerime suhte tervist erinevalt – lähtudes sellest, millised on meie ootused, mida oleme kogenud ja näinud ning millised suhted on meile eeskujuks. Väga keeruline on näha abivajadust, kui veendakse ennast, et tegelikult võiks olla palju hullem ja võrreldes vanematega on sinu suhe tõeline upgrade, kuigi nutad igal õhtul patja.

Paljud suhted algavad sügavate haavadega või saadakse need kooselu jooksul (teinekord tilk tilga haaval): näiteks reetmine, altvedamine, truudusemurdmine, kui uks jäetakse avatuks teistele võimalustele. Enamasti ei osata sügava valuga tegeleda ja see jääb vinduma, isegi kui tehakse nägu, et minevik on seljataha jäetud. Suhtesse imbub see passiivagressiivsusena, sest haavatud pool on teinud sisimas vaikiva otsuse, et ta ei usalda partnerit enam täielikult ega jaga ka ennast lõpuni kõige haavatavamal tasandil. Ma ei nimetaks seda just operatsiooniks, aga teraapias tegeleme kindlasti nende hingehaavadega hellalt ja õrnalt, et need enam kooselu ei mürgitaks ja suhe saaks taas võimaluse.

Toksilise paarisuhte peamised indikaatorid on hoolimatus, oma üleolevuse demonstreerimine ja respekti puudumine.

Kõige suurem amputeerimise oht kummitab suhteid, kus on vägivald. Mul on kurb seda öelda, aga vägivaldne partner ei muutu paremaks, mida iganes ta kokku ei lubaks – kontroll ja agressioon aja jooksul ainult süveneb. Vägivallaohvri enesehinnang kukub sellise kolinaga, et lõpuks on ta depressioonis ja kahtleb oma elu mõttes.

Kui kaua on inimesed valmis toksilise abielu tõvevoodis kannatama, enne kui midagi ette võtavad? On siin meeste ja naiste vahel erinevusi?

Tervendaja Gunnar Aarma on öelnud, et inimesed kannatavad nii kaua, kuni nad on nii sügaval vee all, et seisavad kikivarvukil ja on pea kuklasse ajanud. Alles siis, kui ninast hakkab vett sisse tulema, ollakse valmis midagi muutma. Kehva suhtesse jäädakse kauaks, sest ei teata paremat tahta, ei usuta, et parem on võimalik, ei väärtustata ennast piisavalt. Muutusi kardetakse: lihtsam on jääda kui minna, arvatakse, et halba suhet on lastele hirmsasti vaja jne.

Statistika järgi algatavad lahkumineku valdavalt naised (ligi 70%). Sageli on nende rahulolu suhtega kehvem, sest nad tajuvad endal suuremat vastutust. Mulle näib aga, et nooremate paaride seas on juba rohkem võrdsust nii lastekasvatuses kui ka kodutöödes.

Miks mehed ei kipu ebarahuldavaid suhteid lõpetama? Põhjusi on erinevaid ja esmalt mõeldakse ikka negatiivselt, et mugavusest ja hirmust üksi jäämise ees. See on aga kaugelt liiga lihtsustatud lähenemine. Vähem näeme seda poolt, et mees tajub endal vastutust pere ja laste ees ega langeta sellist otsust ka kergekäeliselt.

Kui paar on jõudnud teadmiseni, et koos edasi minna pole võimalik, ja ollakse juba lahutuse teel, siis kuidas see rada niimoodi läbi käia, et oma vaimsele ja füüsilisele tervisele minimaalset kahju teha?

Lahutuse kulg on ennustamatu ega olene paraku ainult ühe poole heast tahtest. Kui teine tahab sõda ja seeläbi sind kinni hoida, siis lahutades märkad, kui loova inimesega sa oled koos olnud. Teisalt võib minna ka hoopis lihtsamini, kui oled kartnud.

Usun, et abiks on kindlasti teadmised eri protsessidest ja oma võimalustest. Esmalt võib tunduda, et kõike on palju ja seda tuleb korraga lahendada, aga tegelikult pole see nii. Paanikat aitab maha keerata see, kui võtad lahutuse juppideks: juriidiline, majanduslik, emotsionaalne, lastega seotud osa (suhtluskord, hooldusõigus, elatisraha) – nii tekib ülevaade. Võta endale aega, et selgusele jõuda selles, mida sina soovid. Küsi nõu spetsialistidelt ja kui võimalik, siis väldi kohtusse minekut.

Kui lahkuminek on pingetest laetud, siis on oluline hoida oma piire, et säästa psüühikat. Väldi eksiga suheldes teadlikult sukeldumist mineviku varasalve, mille lahkamine ei anna enam midagi. Hoolitse enda eest, jaga oma raskusi sõpradega, nuta, vihasta, peksa madratsit, kui ebaõiglus keeb üle! Ja tea, et ühel päeval on see möödas.

Missuguseid emotsionaalset tervist mõjutavaid etappe lahutajad läbi elavad?

Lahkuminek võib vallandada leinale omaseid reaktsioone: olukorra eitamist ja suutmatust juhtunut tõsiselt võtta, tunnete turbulentsi, kauplemise faasi, kus hellitad lootust, et küll kõik saab veel korda ja kunagi te kindlasti kohtute uuesti. Kui reaalsus hakkab kohale jõudma, võib tekkida lootusetus, jõuetus ja depressioon. Protsess peaks ideaalis lõppema juhtunu aktsepteerimisega.

Paraku ei järgne need reaktsioonid selges järjekorras justkui õpiku peatükid, mille läbides saad endale linnukese kirja panna. Need võivad vahelduda päeva ja isegi tunni jooksul: kord oled maruvihane, järgmisel hetkel juba usud, et suhet saab päästa, siis hakkab sul endast ja ehk ka temast hale jne, jne. Enamasti on lahkumineku algatanud pool psühholoogiliselt rohkem valmis edasi liikuma, sest tema jaoks algas leinaprotsess varem. Mahajäetut võib uudis tabada šokina ja olukorra teeb raskemaks see, et hakkama tuleb saada ka hülgamisvaluga.

Uuringute järgi on ka lahutavate või äsja lahutanute surmarisk keskmisest kõvasti suurem. Miks see nii on?

Lahkuminekut peetakse sama tõsiseks katsumuseks kui lähedase kaotust, aga selle asemel et leinata ja end koguda, tuleb paljudel eksidega maid jagada. Mõnikord tuleb jalge alla võtta kohtutee ja ma ei tea kedagi, kes teeks seda kerge südamega. Kohus on kallis ja emotsionaalselt väga ebamugav – juba kohtusse sisenemine tõstab stressitaseme lakke.

Lahutades pead ehk õigustama oma pädevust lapsevanemana või püüab partner sind paljaks koorida. Tuleb hakkama saada eraldi kodude majandamisega ning laste jagamise ja tugevate emotsioonidega. Selles olukorras võib olla palju ebaõiglust, kättemaksuhimu, segadust, valu ja kurbust. Ujutakse stressis ja mõnikord kestab see aastaid.

Lahutades pead ehk õigustama oma pädevust lapsevanemana või püüab partner sind paljaks koorida.

Surmariski suurim mõjutaja on ilmselt ka vägivallatsejatest lahutamine, sest vägivald võimendub just siis, kui partner otsustab lahkuda. Siis võib ka vaimne vägivald minna kiiresti üle füüsiliseks.

Kui seda intervjuud loeb keegi, kes kaalub lahutust või kellel on see parasjagu käsil, siis millega tuleb tal kindlasti arvestada?

Nüansse ja aspekte on ohtralt. Aga alati kehtib see, et sinu valu kuulub sulle (ükskõik kes või kuidas on selle põhjustanud) ja selle eest tuleb sul endal täiskasvanulik vastutus võtta. Teise poole süüdistamine ja kättemaksuhimu hoiavad sind võitluses, mis ainult kurnab. Sügavamal tasandil on lahutus protsess, kus tuleb õppida minevikust ja loodetud tulevikust üha uuesti ja uuesti lahti laskma.

Pärast lahutust väheneb kodu stressitase märgatavalt: lapsed saavad rahus oma asjadele keskenduda ega pea pingeliselt vanemaid seirama. Kui pääsetakse halbadest suhetest ja elus ei domineeri enam vaen, hakkab depressiivsus taanduma. Maailm saab värvid tagasi, tekivad taas unistused, taastub teotahe ja lootus paremale tulevikule. On vabadus kohata kedagi, kes pakub meile seda, mida tegelikult vajame. Kõik see võtab aega, aga heal lähisuhtel on tervise seisukohast määrav tähtsus.