Perfektsionism – tervist kahjustav nõiaring

See on tõeline needus, kurdavad perfektsionistid oma käitumise pärast, mille all kannatavad nii nende lähedased kui ka kolleegid. Lisaks on löögi all ka perfektsionisti vaimne ja füüsiline tervis.

Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Tervis Pluss

38aastane keskastmejuht Anton (nimi muudetud) on enda sõnul paranev perfektsionist. Nagu ikka, sai kõik alguse juba lapsepõlvest, mil ta ei suutnud vaadata, kui ENEd olid raamaturiiulis vales järjekorras. Seitse aastat vanem vend noris teda sageli põhjusel, et Antonil pidid kõik asjad rivis olema. Keskkooli lõpus, mil selgus, et Antonil on väga kõrge IQ, andis see perfektsionismile hoogu juurde. “Tekkis sisemine veendumus, et mul ongi alati õigus, olen teistest targem ja teised peavad end minu järgi kohandama,” meenutab ta. “Seejuures unustasin ma ära EQ (emotsionaalne intelligentsus), mis kõrge IQga inimestel langeb madalale, kuni nullini välja, nii et ta ei taju teiste emotsioone enam üldse.”

Perfektsionism, kõrge enesehinnang ja madal emotsionaalse intelligentsuse tase läksid Antonile maksma abielu, ajasid teravaks suhted nii tütre kui ka töökaaslastega. Praegu püüab mees end muuta nii palju kui võimalik, et olla lähedaste vastu parem. “See, et ma tunnen matemaatilised mustrid kiiremini ära, ei anna mulle õigust teiste suhtes halvustav olla või oodata, et nad oleksid minu moodi. Neil on teised tugevused.”

Võin pisikestest asjadest “sae käima tõmmata”, sest minu ideaalootus korrapära suhtes on rikutud.

Perfektsionism ei kao aga niisama, kui sa selle laastavaid tagajärgi märkama hakkad. Jätkuvalt tabab Antoni silm automaatselt nii korrapära kui ka korrapäratust, teda häirivad õigekirjavead, liigsed tühikud tekstides, pisidetailid, mida mõni ei märkagi. “Tabelarvutuse matemaatilised vead võiks ju ideaalis lihtsalt ära parandada, mina keskendun aga ebakorrapärale, et miks see valesti tehtud on. Võin pisikestest asjadest “sae käima tõmmata”, sest minu ideaalootus korrapära suhtes on rikutud,” tunnistab ta.

Detailides kinni

Perfektsionismineeduse pärast on Antonil raske teatud töid lõpetada. Näiteks lepinguid. “Üks asi viib teiseni, kõik on ahelas ja ma pean kõik ära lahendama. Mõtlen, et kui selle lause sisse kirjutan, tekivad need ja need ohud ning nende elimineerimisel juba teised ohud.”

Leping sai lõpuks valmis tänu teisele perfektsionistile, kelle lepingupõhi oli 15 lehekülge pikk. “Tegin selle baasil endale ideaalpõhja kahele leheküljele. See on perfektne leping,” on Anton veendunud. Uus kiiks on tal nüüd aga see, et leping peab ilmtingimata mahtuma kahele lehele, kui ei mahu, siis muudab fonti, et mahuks.

Teine koht, kus perfektsionism selgelt pead tõstab, on fotograafia. “Mul võib olla täiuslik pilt, aga kui täissuurenduses näen surnud pikslit (üks täpike on teist värvi), siis ei salvesta ma pilti enne ära, kui olen selle koha Photoshopis ära parandanud.” See tehniline töötlusviga paistaks silma ehk suurel väljaprindil, ent mitte veebis. Sellest hoolimata kulutab Anton pisidetailide leidmisele ja kaotamisele meeletult aega.

Perfektsionism laieneb ka suhetesse. Näiteks on Antonil ootused, kuidas mingid kohtumised peaksid minema. “Eeldan teatud käitumisnormide täitmist ja kui see nii ei lähe, siis hakkan tüli norima. Lähen närvi selle peale, et teine ei teinud seda, mida mina ootasin.” Anton on õppinud sellistest olukordadest kõrvale astuma ja ennast analüüsima. Siis suudab ta rahulikumaks jääda ning olukorda paremini hinnata.

Olen mingites asjades enda suhtes ebaõiglaselt nõudlik, ei luba endal vigu teha ja kui teen, siis tuleb kuumalaine üle keha, et kuidas küll nii.

Perfektsioniste on erinevaid. On neid, kes on enda suhtes väga nõudlikud, on neid, kes on seda teiste suhtes, ja kolmandad usuvad, et maailm ootab neilt täiuslikkust. “Olen kahe esimese vahel. Olen mingites asjades enda suhtes ebaõiglaselt nõudlik, ei luba endal vigu teha ja kui teen, siis tuleb kuumalaine üle keha, et kuidas küll nii.”

Varem oli Anton kindel, et on kaks maailmavaadet: tema oma või vale. Ta eeldas, et kõik töötab nagu kellavärk. Elu on õpetanud talle aga muud. “Kõik ei pea olema vastikult must-valge ja ruuduline nagu malelaud. Perfektsionistid on sisemiselt arad ja kardavad muutusi. Mida ebamäärasem homne päev, seda halvemini perfektsionisti sisemine laps end tunneb. Perfektsionist on enda suhtes ülinõudlik ja võimeline pisiasjade pärast lamenti lööma. Sellest väljatulek on pikk ja vaevaline tee.”

Peidetud vajadused ja hirmud

Psühholoogid Paul Hewitt ja Gordon Flett defineerivad perfektsionismi isiksuseomadusena. Tahetakse näida veatu, eesmärgiks on vältida kriitikat ning saada kiitust ja tunnustust. Samal ajal on perfektsionist aga väga kriitiline enda ja teiste suhtes. Täiuseiha jahtiva käitumise taha peidab ta oma haavatavust ja hirmu.

Perfektsionistil võivad olla valdkonnad, kus ta kehtestatud standardites mingeid mööndusi ei tee, mõnele teisele asjale võib ta aga vabalt läbi sõrmede vaadata.

Perfektsionism on väga subjektiivne, sest igaüks defineerib täiust oma seisukohast lähtuvalt. See, mis on ühe meelest perfektne, ei pruugi seda olla teise meelest. Perfektsionistil võivad olla valdkonnad, kus ta kehtestatud standardites mingeid mööndusi ei tee, mõnele teisele asjale võib ta aga vabalt läbi sõrmede vaadata.

Siiski ei ole mitte kõik kõrgete standarditega inimesed automaatselt perfektsionistid. Vahe tuleneb sellest, kas püüeldakse ebarealistlike standardite poole. Ja taas: see, mis on kellegi jaoks ebarealistlik, on inimeseti erinev. Määravaks saab see, kuidas endale seatud standarditega toime tullakse ja miks on standardid tõstetud nii kõrgeks.

Perfektsionismi põhjused ja alged peituvad lapsepõlves, vanema ja lapse omavahelistes suhetes. Näiteks kui vanemad on väga kriitilised, on lapsel seda raske taluda, sest see mõjub äratõukamisena. Et kriitikat vältida, püüab laps olla täiuslik. Lisaks näitavad perfektsionistlikud vanemad oma käitumisega eeskuju, nad seavad ise ette n-ö õige elamis- ja töötamisviisi standardid ning eetika.

Mõni laps püüab aga täiuslikkust taotledes toime tulla kaosega, mis valitseb tema kodus – täiuslikkus tekitab tunde, et mingeid asju on võimalik kontrollida.

Nartsissistlike vanemate puhul on ohuks see, et suure tõenäosusega on nad iseendaga liialt hõivatud, et olla lapsele peegliks või taluda tema emotsioone. Ilma peegelduseta on lapsel raske välja arendada oma isiksust. Mõni laps püüab aga täiuslikkust taotledes toime tulla kaosega, mis valitseb tema kodus – täiuslikkus tekitab tunde, et mingeid asju on võimalik kontrollida.

Ka juhul, kui last kiidetakse vaid tulemuste eest, võib see anda talle signaali, et tema väärtus on seotud ainult sooritusega. Nii võib perfektsionism olla käitumuslik kohanemine, et saada rohkem kiitust, mille järele lapsed nii janunevad.

Kuidas sellest pääseda?

Täiskasvanuna püüab perfektsionist alateadlikult üha saavutada seda, mis lapsena saamata jäi. Ta on näljane kiituse ja tagasiside, tähelepanu ja heakskiidu ning kindlustunde järele. Nõiaring saab alguse aga sellest, et isegi kui teda kiidetakse ja väärtustatakse, ei täida see tema sees olevat tühja kohta. Ta kappab üha uute eesmärkide nimel peatumata edasi.

Suure saavutusvajaduse korral inimene muudkui tegutseb ja tegutseb, on nagu orav rattas ega jõua kunagi rahuloluni, kunagi ei tule puhkust. Selliseid perfektsioniste ähvardab tõsine läbipõlemine. Kuni perfektsionist saab hakkama, ei pruugi stress endast üldse märku anda, kuigi ta tegutseb nagu hullumeelne. Ent niipea, kui ta enam endale seatud standardeid täita ei suuda, on ka stress platsis.

Perfektsionismist tulenevad mitmed psühholoogilised probleemid: ärevus, depressioon, suitsidaalsus, isiksusehäired, söömishäired ning madal enesehinnang. Kannatavad ka suhted, lisaks saavutused, kui ei suudeta hirmu pärast teatud töödega alustada ja kõik see omakorda päädib tööstressiga. Lisanduvad füüsilised tervisehädad: peavalud, uneprobleemid ja südamehäired.

Dr Paul Hewitt, kes on üle 20 aasta töötanud perfektsionistidega, tõdeb, et kõige kiirema muutuse toob nende ellu see, kui nad hakkavad märkama oma tõelisi vajadusi, mis on osavalt peidetud nõudliku käitumise taha. Seejärel tuleb leida viis, kuidas oma päris vajadusi tõeliselt ja kõige õigemini rahuldada.

3 asja, mida perfektsionist vajab

1. heakskiit ja tunnustus,
2. märkamine ja tagasiside,
3. kontrollitunne.

Perfektsionisti mõtteviis

• Kõik või mitte midagi, alla 100% sooritus on läbikukkumine.
• Paindumatus – võimetus ja tahtmatus oma standardites järele anda.
• Ülemäärane vastutustunne ja kontrollivajadus.
• Tunnelnägemine – tohutu tähelepanu detailidel.
• Katastroofimõtted, seisukoht, et teatud asjadega polegi võimalik toime tulla.
• Veendumus, et tema teab, kuidas asjad peavad olema.
• Usk, et teised mõtlevad temast halvasti.

Perfektsionistlik käitumine

• Asjade ületegemine kindlustamaks, et kõik on ikka õigesti tehtud.
• Liigne organiseerimine, nimekirjade koostamine.
• Raskused otsuste langetamisel, sest perfektsionist püüab teha “õiget” otsust.
• Vigadele keskendumine ja nende paisutamine.
• Tööde edasilükkamine hirmust, et ta ei saa hakkama.
• Suutmatus tööd lõpetada, mistõttu kõik võtab väga kaua aega.
• Võimetus delegeerida – ei usalda teisi.
• Hoidumine olukordadest, kus võib ilmneda, et ta on ebatäiuslik.
• Enda võrdlemine nendega, kes on n-ö paremad.
• Püüded teiste käitumist muuta.

Antony & Swinson “When Perfect Isn’t Good Enough: Strategies for Coping with Perfectionism”