Kui kirest saab läbipõlemine

See algab hiilivalt nagu veeleke: töökoormus kasvab, aga sa usud, et saad hakkama. Aegamööda loobud vabast ajast, meelepärastest tegevustest, ohverdad sõbrad, une ja isu, kuni korraga märkad, et peale töö sa muud ei teegi.

Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Tervis Pluss

 

“Ma rõõmustan, kui klient jätab tulemata.”

“Kuulan samme koridoris ja hingan kergendatult, kui need minu uksest mööda lähevad.”

“Ma ei suuda hommikuti ärgata, on selline tunne, et vahet pole, kas tõusen või mitte, midagi sellest ei muutu.“

“Mul oli nii palju tööd, et hakkasin koosolekul nutma…”

“Vaatasin tühja pilguga arvutit, tegin faili lahti, aga ei suutnud käsi tõsta, et kirjutama hakata. Teadsin, et tegelikult ju suudan, aga selle asemel puhkesin nutma. Sain aru, et midagi on väga valesti. Otsisin abi ja võtsin haiguslehe.”

 

Läbipõlemine on kroonilise stressi tagajärg, mis viitab sellele, et sinu koormus pole mitte suur, vaid üüratu. Stress on üle läinud järgmisse staadiumi, millest annab märku üldine kurnatus. Sa ei viitsi ega taha midagi teha, pisiasjad ajavad närvi ja puhked kergesti nutma. Lisanduda võivad ka tervisehädad: pea- ja kõhuvalud, ka haigused hakkavad külge nagu takjad.

On ütlematagi selge, et suurimas ohus on maailmaparandajad ja suure saavutusvajadusega töötajad, kes usuvad, et suudavad kõike, välja arvatud lisatöödele ei öelda. Nad on tööd tehes põhjalikud ja kirglikud, ent kui loodetud tulemusi ei järgne, muundub teotahe aegamööda pettumuseks. Läbipõlemine pole pelgalt töötaja isiklik teema, vaid sõltub suuresti ka töökorraldusest.

“Ma arvan, et see sai alguse 2016. aasta alguses, kui töökohustusi tuli aina juurde ja juurde,” meenutab kliendihaldurina töötanud Annika (35). “Läbipõlemist tajusin selgesti suve lõpus, kui ülesannete kuhja alt polnud enam võimalik välja rabeleda. Isegi siis mitte, kui tegin kauem ja pingutasin rohkem – tundus, et ma ei saa kunagi oma asju enam joonele.” Tema tööpäevad algasid hommikul kell 7 ja lõppesid õhtul kell 23, et jätkata öösel oma kodus.

“Mulle tundus, et mu otsene ülemus oli sellise jutuga nii harjunud, et see oli muutunud talle taustamüraks. Ta ei võtnud mind tõsiselt.”

Räägi oma ülemusega, on sellises olukorras tavapärane soovitus. Annika seda ka tegi, ent midagi ei muutunud. “Mulle tundus, et mu otsene ülemus oli sellise jutuga nii harjunud, et see oli muutunud talle taustamüraks. Ta ei võtnud mind tõsiselt.” Asendajat tal polnud ja töö iseloom oli selline, et midagi tegemata jätta ei saanud. Kahel korral lükkas naine oma puhkuse edasi ja võttis nädala välja alles siis, kui puhkusepäevad hakkasid aeguma. Kevadel kasutas ta oma nappi puhkust eksamite tegemiseks, sest õppis samal ajal magistrantuuris.

Ohumärgid

Läbipõlemisele viitab see, et kogu aeg on kiire, nii et isegi hingata on juba raske. Annika märkas enda puhul sedagi, et veini kulus väga palju ja toitumine läks täiesti käest ära. “Enam ei söö normaalselt, ostad kogu aeg midagi kaasa, sest ei taha toidutegemisele aega raisata. Külmkapis läks alatasa toit pahaks, viskasin kogu aeg midagi ära.” Et aega polnud ka trennis käimiseks, siis kõik see kokku päädis kaalutõusuga: poole aastaga tuli viis kilo juurde. “Pidin üha uusi riideid ostma, sest midagi ei läinud enam selga.”

Aasta lõpuks, kui pinged olid haripunktis, minestas Annika öösel vett jooma minnes ära.

Annika teab nüüd, et kui ta öösiti magada ei saa, siis see on selge märk, et midagi on liiga palju. “Ootamatult läheb keset ööd uni ära ja siis kaupled sisimas endaga, et jää magama, muidu pole sa hommikul kuigi terav pliiats.” Selline manitsemine siiski eriti ei aidanud. Aasta lõpuks, kui pinged olid haripunktis, minestas Annika öösel vett jooma minnes ära. “Kukkusin kokku, aga toibusin vist ka üsna kiiresti. Järgmisel päeval nägin sinikaid ja siis sain aru, et see polnud niisama kukkumine, olin minestanud.”

Mõistagi kannatas ka suhtlus, sest ega sõprade ja tuttavate jaoks aega jäänud. Kui keegi kutsus välja, siis Annika ikka läks, ent “iseasi, kui hea seltskond” ta oli. “Teed näo, et kuulad, noogutad ja ütled mh-mh või põnev, aga tegelikult ei kuula. Tihti mõtlesin, et millal minema saan.” Kui ta aasta lõpus töölt ära tuli, oli üks tema suurimaid soove, et suudaks inimestega jälle rääkida nii, et mõte poole vestluse pealt jalutama ei läheks.

Annika usub, et tema haiglane kohusetunne oli üks põhjustest, mis läbipõlemiseni viisid. “Paljud vilistaksid sellise olukorra peale ja ütleksid, et ei ole minu asi, kui pole asendajat.” Annika seda ei suutnud. Lisandus pidev ebapiisavuse tunne, hirm, et midagi ei või jätta tegemata ja eksida ei tohi. “Ei julge öelda, et mul pole seda töökohustust lepingus kirjas ja ma ei pea seda tegema, sest kardad, et sind lastakse lahti, et sinust loobutakse.” Paljud tuttavad ütlesid Annikale, et tulgu ära, aga siis ta ei uskunud, et kusagil oleks parem.

Sisemised ja välised põhjused

Läbipõlemisest taastumiseks kulus naisel kuid. Paraku kordus järgmises töökohas sama juba väga lühikese ajaga. Sinna Annika enam nii kauaks ei jäänud, ta kandideeris agaralt uutesse ametitesse ja järgmine katse tõi talle töökoha, millega ta on väga rahul.

“Töökohad, kus läbi põletakse, pole alati tingimata glamuursed, see puudutab paljusid spetsialiste,” ütleb personalispetsialist Katrin Koit. Ta lisab, et selleni võib viia kombinatsioon inimese enda ambitsioonikusest, alaväärtustundest ning samas juhtimisest ja töökorraldusest. “Näib, et pead alati rohkem panustama, kui sinult küsitakse, ja sul on põhjendamatu hirm, et sinust võidakse loobuda. Sa ei usu, et sul on valikuid, tunned, et oled lõksus ega saa ütlegi tööd ära öelda,” kirjeldab ta. “Tööandja poolelt on sageli näha, et ei tunta töö spetsiifikat ega teata, kui palju mingi ülesande täitmine aega võtab.”

“Ohus on kindlasti kirglikud maailmaparandajad, kel on kiirabiefekt. Neid ei rahulda väikesed muutused, nemad tahavad suuri, aga see pole päris adekvaatne, see tuleb inimese enda neurootilisest mustrist. Kui ta ei saa loodetud tulemust, siis on ta pettunud. Põhjuseks võib olla ka enda pidev võrdlus teistega,” lisab gestaltterapeut Merit Lage.

Öeldakse, et värbame väärtuspõhiselt, aga hiljem selgub, et see on deklaratiivne.

Läbipõlemise peamised allikad on kontrollipuudus, väärtuskonflikt, ebapiisav tunnustus ning ebaõiglus. Kontrollipuudus väljendub selles, kui sa täpselt ei tea, mis on sinu tööülesanded või palju ja millal midagi lisandub. Väärtuskonflikt tekib sellest, kui sinu ja organisatsiooni väärtused lähevad vastuollu. “Öeldakse, et värbame väärtuspõhiselt, aga hiljem selgub, et see on deklaratiivne. Näiteks otsitakse väidetavalt hoolivaid, empaatilisi töölisi, aga ettevõte tegelikult neid väärtusi endas ei kanna. Siis pead sa kehastuma kellekski teiseks ja nii võivad tekkida konfliktid,” selgitab Katrin Koit.

Ebapiisav tunnustus on see, kui sa ei saa oma tööle tagasisidet, ei taju, et sinu panus on oluline, või leiad end olukorrast, kus ülemus tunnustab kõiki, välja arvatud sind. See omakorda liigitub juba ka ebaõigluse kategooriasse, mis viitab sellele, et asutuses on lemmikutekultuur ja töökius. Veel hapramaks ja lootusetumaks muutub olukord siis, kui pole valmisolekut neid teemasid lahendada.

Metsamatkast jääb väheks

Katrin Koit näeb, et meil on veel levinud 90ndate suhtumine, et töötaja pole väärtus, juhtimiskultuur on halb. “Kui töötaja on läbipõlemise äärel, ta on õnnetu, väsinud ja pisarad on pea iga päev silmis, siis ei aita sellest, et korraldame metsamatka. Sinna minnakse vastu tahtmist, sest mõttes vasardab, et kes minu töö ära teeb, see aeg tuleb ju õhtul või nädalavahetusel tasa teha. Kui töötaja teeb püsivalt ületunde, peab töö ümber korraldama,” soovitab ta.

Kui tööandja vastutust ei võta, siis töötajal soovitab ta hinnata, kas on võimalik olukorda muuta. Kui selgub, et pole, siis tuleb ära minna. “Pole garantiid, et teine koht on parem, aga siis peab uuesti valima ja otsima. Mõnikord on vaja karjääris ka sammuke tagasi astuda, aga lõpuks on tervis kõige tähtsam.”

Läbipõlemine on märk sellest, et sa pole oma keha juba väga pikalt kuulanud.

Merit Lage soovitab ka töönõustamist ja psühhoteraapiat, et endas selgusele jõuda. Ei pea kõike korraga muutma, aga oluline on taasavastada oma kirg, midagi sellist, mis sind tõeliselt laeb, ja see võib olla midagi põhitööst täiesti erinevat. “Mõni hakkab saksofoni õppima, teine viie rütmi tantsu – on vaja leida midagi sellist, mis sind laeb ja taastab. Midagi, mis pakub rõõmu endaga koos olemisest. Läbipõlemine on märk sellest, et sa pole oma keha juba väga pikalt kuulanud. Selle pärast ongi piir ületatud – lõõgastavad tegevused lubavad mõistusel, tunnetel ja kehal taaskohtuda,” selgitab Lage.

Kui läbipõlemine on jõudnud ohtlikku staadiumi, mil sul pole enam mingit motivatsiooni tegutsemiseks, tuleb seada sammud arsti juurde ja aeg maha võtta. Organism peab koguma jõudu, et teisele režiimile minna ja analüüsida, mis valesti läks. “Kui oled kurnatud, siis pole sul selleks jaksu. See on sama, mis depressiivsele inimesele öelda, et mine jooksma. Ta poleks depressioonis, kui ta jõuaks jooksma minna. Enne on vaja taastuda.”

Katrin Koit usub, et praeguse elutempo juures võib läbipõlemist korduvalt kogeda. “Elu on kirev ja lõplikku lahendust polegi olemas. Käid põhjas ära, tuled pinnale ja käid jälle. Mingis mõttes on see loomulik osa tänapäevaelust.”

Soovitused, kuidas ennast aidata

  • Lülita telefon pärast tööpäeva lõppu julmalt välja, ära ava vabal ajal töökirjakasti. Sa ju näed, et teised suudavad – pane endale ka piirid. Üksinda maailma ei päästa, isegi kui väga tahaks.
  • Kui räägid otsese ülemusega ja tundub, et jutt ei jõua kuhugi, siis tuleb rääkida kellegi teistega. Ma tean, et sa ei taha olla kitupunn, aga kui sul on usaldusväärne inimene personaliosakonnas, siis tasub seda varianti kaaluda.
  • Kõnele kellegi neutraalsega, kes ei ole sinuga samas mullis, kes ei samastu selle probleemiga ja toob ka teisi aspekte välja.
  • Usu, et on ka teisi töökohti. Räägi tuttavatega ja hoia silmad lahti, kandideeri julmalt ja julgelt, sest kunagi ei tea, kuhu järgmine karjääriots võib sind viia.

Allikas: Katrin Koit