Ma pole piisav, kui olen lastega kodus…

Kui oled teinud ebameeldivat tööd, siis lapse sünd võib mõjuda kergendusena. Peagi võid aga hakata tundma aja survet. Nüüd või ei iial! Nüüd on aeg alustada oma äriga, eneseteostusega, tööga, mis teeb õnnelikuks. Kõik teevad seda, mina pean ka tegema!

Tekst: Kaire Talviste / kommentaar ilmus ajakirjas Pere ja Kodu

Paljud naised tunnevad, et tööturult eemal olles jäävad nad justkui rongist maha ja kui nüüd seda aega enda kasuks ei pööra (ei õpi midagi uut, ei täienda end, ei alusta oma äriga), siis oled hea võimaluse käest lasknud. Juhul kui sul puudub selge visioon sellest, mis töö sind sütitab, võib ärevus kergesti võimust võtta. Tunned, et peaksid oma kutsumust teadma, midagi ette võtma – kõik teised näivad olevat sammu võrra ees, targemad ja tublimad.

Kirjeldatu viitab sellele, kui haprana võid end tunda ajal, mil oled väga olulisest sotsiaalsest struktuurist (tööturult) eemal. Võid hakata kahtlema oma oskustes, teadmistes, vajalikkuses. Eriti halvavalt võib see mõjuda neile, kes on oma väärtuse sidunud saavutustega, sest neile näib, et lapsega kodusolemise aeg on kaotatud aeg. See pole muidugi tõsi, aga nende mõtete küüsis on endal raske seda märgata.

Kuidas end toetada?

Esmalt lõpeta enda võrdlemine teiste väliselt hästi toimetulevate naistega. Sa ei või kunagi teada, mis on peidus mõnikord vägagi lihvitud fassaadi taga. Mis hinda see teine (näiliselt edukas) naine maksab.

Õpi märkama, kui hüppad tulevikku, sest sageli põhjustab see ärevust. Ma ei taha öelda, et tulevikule mõtlemine oleks vale, aga võib juhtuda, et sa kaodki sinna ega märka oma elu praegu. Tulevikku „põgenemine“ võib olla automaatne reaktsioon paarisuhte probleemidele, mis on väikelastega peredes pigem reegel kui erand. Lihtsam on fantaseerida sellest, et kui kord seda n-ö õiget tööd teed, siis saad õnnelikuks, kui tegeleda sellega, et tunned end suhtes üksikuna ega tea, kuidas oma meheni jõuda.

Ma usun, et töö, kus saad end teostada toob suurt rahulolu, aga töö ei asenda kunagi lähedust ega armastust, mis on võimalik saavutada paarisuhtes kahe inimese vahel. Töö ei hoia su kätt, kui oled väsinud, kurb, jõuetu või kahtled endas. Töö ei jaga sinuga ka rõõmu- ja rahuloluhetki. Nii et tasub olla teadlik sellest, kas püüdled eneseteostuse poole või on see fantaasia hoopis suitsukate probleemidele, millega sa ei oska midagi peale hakata.

Lõpetuseks tahan sind julgustada, et kõik, mida sa tunned on õige. Tee selgelt vahet, mis on praegu sinu võimuses ette võtta ja mis ei sõltu sinust. Suhtle sõpradega, saad oma „mullist“ välja ja leiad vajalikku tuge. Ära lase tulevikufantaasiatel end kaaperdada – kui märkad, et see juhtub, too end tagasi olevikku. Püüa enda jaoks välja selgitada, mida sa vajad praegu, hoolitse enda eest, anna endale aega ja sel moel leiad sa pigem üles oma tee. Hellalt ja õrnalt!