Kulus 45 aastat, et naiselikkus omaks võtta

Väikese tüdrukuna valas ta kibedaid pisaraid, sest nii halb oli olla tüdruk. Sel põhjusel otsustas ta, et ei saa kunagi lapsi. 40-aastaselt oli tal esimene paarisuhe, ent oma naiselikkuse võttis ta täielikult omaks alles paar aastat tagasi. 

Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Psühholoogia Sinule

Mia (47) on isegi üllatunud, et naiselikkuse aktsepteerimine on tal 45-aastat aega võtnud. Neisse aastatesse on jäänud palju kurbust, viha, alaväärsustunnet ja manipulatsioone. Viis aastat intensiivset gestaltteraapiat tõid tema ellu ja suhetesse aga drastilised muutused.

„Juba lapsena tahtsin olla poiss, et ema mind aktsepteeriks. Nutsin selle pärast, et ma olen tüdruk. See oli nii raske. Transseksuaalsusest ei teadnud ma toona midagi, aga teismelisena unistasin meheks olemisest, imetlesin neid. See tunne oli tugevalt seotud minu emaga,“ teab Mia nüüd.

Ta usub, et tegu on põlvkondade taagaga ja naiseks olemise häbi juured peituvad kaugemas minevikus. Ajas, mil Mia vanavanaema hülgas oma tütre, et minna Venemaale teise mehe juurde. Vanaema omakorda kandis seda edasi oma pojale ja tütrele. Poeg oli tõstetud pjedestaalile nagu väike prints, Mia ema oli tema kõrval tühi koht. Nukuke, keda ilusaks mukkida, ei midagi enamat.

Lõhe tütarde ja poja vahel oli üüratu, seepärast ütleb Mia, et tegelikult oli tema emal üks laps: tema vend.

Kuigi Mia ema loobus teadlikult oma kahe tütre iluasjaks tegemisest, oli lõhe tütarde ja poja vahel ka tema kodus endiselt üüratu. Seepärast ütleb Mia, et tegelikult oli tema emal üks laps: tema vend. „Mäletan, kui olin 3-4-aastane ja tahtsin emale sülle pugeda või end tema kõrvale sättida, siis ta lükkas mu eemale ja ütles, et mingu ma isa juurde. Ma olevat liiga raske. Minust neli aastat vanem vend võis aga tema sülle pugeda ega olnud liiga raske,“ toob ta näiteks.

Sisemine häbi

Mia ema oli naiselik ja püüdis hea välja näha. Välispidiselt justkui päris hea eeskuju, ent ometi põrkusid mõlemad tema tütred teise äärmusse. On veidi kandilised ja maskuliinsed, ei kasuta meiki ega löö end üles. Ema olekus oli vastuolu, mis polnud küll silmaga näha, ent see hõljus õhus. Ta kandis endas häbi ja vastumeelsust, mis väljendus tõrjumises ja eemalehoidmises.

Juba 15-aastaselt otsustas Mia, et ta ei sünnita kunagi. Ta pelgas, et sünnib tütar ega soovinud talle selliseid kannatusi nagu ise oli kogenud. Alles teraapias jõudis Mia äratundmiseni, et tal on häbi olla naine ja uurides, kust see tunne tuleb, jõudis äratundmisele, et see kuulub tema emale. „Pärast seda hetke tunnen end naisena väga vabalt,“ rõõmustab ta.

Häbi pärast olla naine, polnud ta aastaid võimeline olema suhtes. „Ma ei lasknud inimesi endale ligi, tõrjusin nad kohe eemale. Olin 40, kui mul oli esimene suhe,“ tunnistab ta.

See suhe oli teise naisega.

Mia usub, et tema seksuaalsust mõjutas see, et tal polnud ema, kes oleks kallistanud ja talle lähedust pakkunud. „Sel põhjusel meeldivad mulle naised enam. Mulle meeldivad ka mehed, ent enam külgetõmmet tunnen naistega.“ Tema esimene suhe purunes, ent partnerikaotusest enam kurvastas teda kahe kasutütre kaotus. Oli ta ju otsustanud ise mitte lapsi saada, ent partneri lapsed tegid ta meele rõõmsaks.

Sisemised ja välised muutused

Teraapias asetleidnud selgusehetkest peale lakib Mia küüsi ja meigib end rohkem kui kunagi varem. See on naiseks olemise oluline osa – julgus ja rõõm kasutada neid edevuse vahendeid. Ent sellest olulisemaks peab Mia siiski muutust enda sees ja täielikku muutust suhetes teiste naistega. Varasem pidev võrdlemine, millesse Mia end ära kaotas, teda enam ei kimbuta. Enam pole teiste naistega koos olla üldse keeruline. Ka julgeb Mia nüüd vastanduda, kui pole millegagi rahul. Varemalt surus ta oma viha alla ja pidi oma tahte saamiseks manipuleerima.

Pikka aega kandis Mia endas ema vastu tohutut raevu . „Saan nüüd emaga kohtuda ja teda aktsepteerida. Ma ei aja meid enam segamini ja seepärast on temaga nüüd palju lihtsam olla. Ma kuulen teda. Varemalt ei kuulnud,“ tunnistab Mia, et tema viha on kadunud.

Mia õde heitleb aga endiselt raskusega olla naine. Kui teismelisena ta proovis korra meiki ja riietas end ilusasti, siis viimased 30 aastat pole ta seda teinud. „Ma arvan, et tal pole kodust kaasa saadud häbist aimugi ja ega ta teraapiasse ei läheks ka. Ta ei taha olla „hull“. Mina võin küll vabalt „hull“ olla, mulle pole see probleem,“ naerab Mia.

„Mulle meeldib väga olla naine,“ lisab ta.

Enam ei taha Mia olla kaugeltki mees. Ta on hämmastunud, kuidas ta ülepeakaela sellise soovi peale kunagi tuli. „Mulle meeldib väga olla naine,“ lisab ta. Oma naiselikkust kasutab ta igal võimalusel, kui tema läheduses on mõni mees. Tegelikult on Mia osavate kätega, vahetab autol ratta ära ja remondib ka kui vaja. Pärast oma naiselikkuse tunnustamist „muutus“ ta aga nii kobaks, et meeste läheduses ei tõsta mutrivõtit kah enam üles.

„Ma kasutan mehi nii, et vähe pole! Ma olen naine ja ma ei tea, kuidas neid asju lahendada,“ teeb ta suured silmad ja naiivse näo pähe. „Meestele see tegelikult meeldib. Ma vahetan autol pirni ära küll, aga kui mu kõrval on mees, siis palun kindlasti tema abi. Ma isegi ei häbene seda, et ma kasutan mehi alati kui võimalus avaneb.“

Kord tegi ta liikluses vales kohas tagasipöörde. Politsei astus kohe ligi. “Ma tegin täiesti mõistmatu näo pähe ja ütlesin õnnetu häälega, et oi, ma ei teadnudki, et ei tohi siit minna. Politsei ainult manitses. Muidugi ma teadsin, et seda manöövrit ei tohi teha,“ naerab ta ja lisab: „Aga ma olen ju vaid naine!“

Mis siis tegelikult on naiselikkus?

Mia meelest on naiselikkus naiseks olemine, enda aktsepteerimine sellisena nagu ollakse. „See on tugev tunne, et ma armastan iseennast,“ ütleb ta.

Ta teab, et paljude tütarde selja taga on tugevad emad, kes edastavad pidevalt kriitilisi signaale: manitsevad oma tütreid riietumisel ja annavad hinnaguid stiilis, et üks või teine riietus on liiga litsakas; nad nurisevad laste kehakaalu pärast; annavad mõista, et ärgu nad olgu uhked ega upsakad jne. Sarnaselt võivad tugevad emad tappa ka oma poegades mehelikkuse, mistõttu on ka paljud mehed sarnase probleemiga kimpus.

Mehelikkus ja naiselikkus on tugevasti seotud enesehinnanguga ja sellega, kas on hea olla see, kes oled.

„Sellistes peredes on suur risk, et laps ei kuule sõnumit, et hea on olla poiss või tüdruk. Vanemad annavad mõista, et selle pärast pole küll põhjust uhkust tunda. Mehelikkus ja naiselikkus on tugevasti seotud enesehinnanguga ja sellega, kas on hea olla see, kes oled.“

Mia ei loe oma eluaastaid, on nagu on. Samamoodi ei ketra ta enda jaoks möödanikku raskusi. Ta mõistis juba 20 aastaselt, et on põhjusega naine ja tal tuleb vaid selgusele jõuda, mis see põhjus on. Ilma oma lapsepõlve ja nende valusate kogemusteta poleks ta kujunenud naiseks, kes ta on praegu – selles on ta kindel.