Kirehetk… kogemata lapse silme all

Tihti arvatakse, et laps saab sellest trauma, kui ta vanemate kirehetkele peale satub. Tegelikult tekib temas halb tunne aga hoopis seetõttu, et vanemad hakkavad temaga kurjustama ega pea vajalikuks sel teemal enam rääkida. Selgitust vajab aga igas vanuses laps.

Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Psühholoogia Sinule

Olime ema ja isaga kolmekesi kodus, vanaema ja õde olid kuhugi läinud. Mängisin õues, kui korraga tekkis mul üks küsimus. Jooksin kohe tuppa, et vanemate käest seda küsida. Leidsin ema ja isa alasti voodist ja jäin hämmeldunult ukse peale seisma. Küsisin: „Mida te teete?“

Vanemate reaktsioon oli rahulik. Isa tõmbas endale ja emale teki peale ja küsis, mis probleem mul on. Mulle ei tulnud üks perekonnanimi meelde ja nad arutasid emaga tükk aega, kes see võis olla, kuni õige nimeni jõudsid. Sain vastuse ja läksin õue tagasi.
Ma ei saanud sellest küll traumat, aga tundsin, et muutusin palju arglikumaks ja ettevaatlikumaks. Mulle oleks kindlasti väike selgitus ära kulunud.
Agnes

Paljud lapsevanemad mõtlevad juba eos sellele, kuidas neid piinlikke hetki ära hoida, sest kardavad, et lapsed saavad sellest elukestva trauma. Ka seksuaalnõustaja Pille Kütt on seda meelt, et lapsed ei peaks detailselt vanemate seksuaaleluga kursis olema.

„Mina ise püüan selliseid olukordi ennetada maast madalast ja panen piire, mida vajavad nii lapsed kui ka vanemad. Kõik saab alguse sellest, et WC-sse minnes tuleb uks kinni panna ning duši alla minnes selgitan, et ma eelistan ennast pesta ilma pealtvaatajateta. Lapsed kipuvad ju igale poole kaasa,“ jagab ta nõu. „Samas aktsepteerin ma ka last ja tema piire. Kui lähen tema tuppa, siis koputan, mitte ei torma sisse, sest ka lastel on omad olulised tegemised. Sama suhtumist ootan neilt vastu.“

Pille Kütt juhib tähelepanu sellele, et laps ei peaks kuulma täiskasvanute seksihääli, sest eriti väikelastes võib see tekitada arusaamatust ja hirmu, et kellegile tehakse liiga. Tõenäoliselt ei julge laps seda vanemate käest ka küsima minna ja peab oma hirmuga ise toime tulema. Kui kodu seinad on üliõhukesed või elatakse kitsastes oludes, on oluline, et vanemad oma lastega arvestaksid.

Selgitus on oluline

Hea ettevalmistus ja planeerimine ei anna aga iial täielikku garantiid, et laps kogemata ebasobival ajal ei ilmu. Näiteks kurtis üks ema, et nende lapsel on justkui andur peal ja isegi kui nende erilised hetked on öösel kell kolm, on 4-aastane poeg kohe platsis. Et mitte paanikasse sattuda, võiks enne mõelda, mida siis lapsele selles olukorras öelda.

Vanemate ehmatus ja halvakspanu lapse ootamatu ilmumise pärast jääb pikaks ajaks hinge ja võib mõjutada tema enda seksuaalsust.

Vanemate ehmatus ja halvakspanu lapse ootamatu ilmumise pärast jääb pikaks ajaks hinge ja võib mõjutada tema enda seksuaalsust. „Häbistamine ja pahandamine jätavad lapsele tunde, et tema tegi midagi valesti. Ta tunneb end siis häbistatuna,“ tõdeb Pille Kütt.

Kui laps küsivate silmadega juba voodi kõrval seisab, soovitab seksuaalnõustaja asja rahulikult selgitada. Väike laps küsib ilmselt, mida te teete ja tahab oma küsimusele lihtsat ja selget vastust. Näiteks: see on mäng, mida mängivad emme ja issi vaid omavahel. „Kaheaastasele ei pea hakkama pidama pikka loengut ema-isa seksuaalelust. Seda ei taha ükski laps teada,“ ütleb Pille Kütt.

Veidi suurem laps ootab natuke pikemat selgitust. Lubage, et räägite sellest hetke pärast, kui olete riietunud või näiteks hommikul. Mõlemad vanemad võiks lapsega jagada seda, et seksimine on normaalne, et see on seotud läheduse ja tunnetega ning kuulub täiskasvanuellu. See on intiimne asi, milleks valitakse koht, kus teised peale ei satu ja et teil on kahju sellest, et laps juhtus seda nägema. Võite tuua paralleele ka mõnest raamatust loetuga, kui olete lapsele juba varem neil teemadel midagi ette lugenud.

Väike naljatoonis selgitus stiilis, et see oli nüüd küll narr lugu, oleks siiski asjakohane. Huumor aitab lõhkuda piinlikkust.

Teismelised juba teavad, millega on tegu ja nad teeksid ükskõik mida, et te sel öökimaajaval teemal nendega ei räägiks. Väike naljatoonis selgitus stiilis, et see oli nüüd küll narr lugu, oleks siiski asjakohane. Huumor aitab lõhkuda piinlikkust. Ühtlasi võiksite lubada, et tulevikus püüate olla diskreetsemad.

Seksuaalne teavitustöö juba maast-madalast

Seksuaalsusega seonduv on protsess, mis algab lapse sünniga ja vanem saab lapsele selles toeks olla. Lapsed saavad palju teavet ka vanemate käitumisest ja hoiakutest, kontaktist ja puudutusest. Kui lapse seksuaalne areng on normaalne ja ta teab, et inimesed on lähedased, siis ei saa ta vanematele pealesattumisest traumat. Kui lapsele pole neist asjadest aga üldse räägitud, siis ta kardabki, et keegi saab haiget.

Lapsed on väga erinevad. Mõni küsib kõike, teine ei taha midagi teada. Siis on vanema ülesanne hoolitseda ka selle lapse eest, kes küsida ei julge. „Ei pea ainult ise higistama. Selgituseks on häid raamatuid,“ soovitab Pille Kütt usaldada kirjandust, kus asjad on lastele eakohases keeles lahti seletatud. Seejuures võiks vanem ka ise arutleda, mis raamatuid tema lapsena luges ja jagada sedagi, et tema ajal neist teemadest eriti ei räägitud. „Loengupidamine ei toimi. Oluline on jagada enda kogemust ja emotsioone. Tunnistada oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, armumisi ja kuidas nende olukordadega on toime tuldud. Sellistes vestlustes ei pea jagama oma vahekordade detaile,“ ütleb Kütt.

Ta koolitab ohtralt lapsevanemaid ja tal on rõõm tõdeda, et viimase 15 aastaga on mõndagi muutunud. Siis ütlesid noored, et ema ja isa käest ei saanud nad mingeid seksuaalsusega seotud teadmisi. Praegused 30-aastased mõtlevad aga juba teisiti kui 40-aastased ja nende suhtumine on pingevabam.

„Seksuaalsus on normaalne ja seotud sügavalt inimeseks olemisega. Kui ma saan oma lapsega arutleda eluliste teemade üle, siis see toetabki juba tema arengut. See pole nii, et mingist vanusest hakkan lapsele seksuaalteemadel rääkima,“ selgitab Pille Kütt. Kui siiani pole lastega väga head kontakti olnud, siis saab selle luua – kunagi pole liiga hilja, lohutab ta.

Ennetustöö

• Õpeta lapsi enne sisenemist koputama ja vanemate privaatsusevajadusega arvestama.
• Tänapäeva üleseksualiseeritud ühiskonnas vajavad lapsed sinu juhendamist rohkem kui kunagi varem, ole esimene, kes neist asjadest õigete nimetustega räägib.
• Juba 2-3-aastane võiks õppida seda, millised tegevused vajavad privaatsust, milline puudutus on „hea“ ja milline „halb“.

Tegelemine tagajärgedega

Kui siiski juhtus, et laps sattus nägema teie kirehetke, sõltub selgitus lapse arengust ja mõistmisvõimest.

• 2-3-aastasele on hea lühike ja lihtne vastus.
• Vanemale lapsele veidi pikem selgitus, mis on intiimsus ja et see on täiskasvanute vaheline asi.
• Teismeliste puhul aitab vabandav nali ebamugavustundest üle saada.