7 asja, millega arvestada, kui su laps läheb kooli

Kooli algusega seoses räägitakse sageli sellest, milleks laps peaks valmis olema. Tegelikult eeldab uus eluetapp suuremat teadlikkust hoopiski vanematelt.

Tekst: Kaire Talviste

1-Kool on muutunud

Siinkohal ei pea ma silmas vaid seda, et enam pole liikuvat aabitsat ega tindiga sulepead. Kool on sisuliselt muutunud ja see muutus on minu meelest hea. Lapsed ei saa esimeses klassis hindeid, mis kindlasti võtab alustades pinget oluliselt vähemaks. Õpetajad mõtlevad rohkem sellele, kuidas panna lapsi koostööd tegema ning suhtlema, et vältida kellegi tõrjumist. Näiteks tõstis meie esimese klassi õpetaja pinginaabreid oma äranägemise järgi kogu aeg ümber ja see aitas luua klassis tugevamat ühtsustunnet.

Kool nõuab ka vanema osalust, sest see pole enam pelgalt asutus, kus sinu laps õpib, vaid sotsiaalne üksus, kus üks üritus ajab teist taga. Ole valmis seenenäituseks, linnumaja ehitamiseks, luuletuste kirjutamiseks, nalja- ja kostüümipäevaks, diskoõhtuteks ja väljasõitudeks.

Lapsel on küll kaasas päevik, ent tegelikult kasutavad paljud õpetajad vanemaga suhtlemiseks e-kanaleid.

2-Vaimustus võib asenduda kiiresti tüdimusega

Enamus lapsi tahab kooli minna ja nad rõõmustavad uute ilusate asjade üle. See muutub siis, kui nad taipavad, et koolis käimisega kaasneb õppimise kohtustus ja nii jääbki – vähemalt 9-ks kuni 12-ks aastaks. Mõnel lapsel võib jääda kodus ootamatult palju asju lõpetada. Mõned ülesanded ehmatavad sind ennastki keerukusega, mis nõuavad teatavat loogilist taipu. Soovitan soojalt kohe alguses endale veidi aega võtta, et teemadesse süveneda.

Kui laps pole väga osav, tekib peagi vastumeelsus õppimise vastu. Saad seda näägutamisega kindlasti süvendada, ent oluliselt paremini mõjub see, kui räägid oma lapsele nippidest, kuidas sa ise oma tüdimusega toime tuled. Ehk saab ta sellest tuge. Mõnikord on laps pärast koolipäeva ka väsinud, siis aitab väike mängupaus tal end laadida.

3-Hoiak: ma ei oska

Pane tähele, milliste ainete suhtes võtab laps hoiaku, et ta ei saa aru ja ei oska. See juhtub väga kergesti. Näiteks juhul, kui oled naiivselt arvanud, et las lapsepõlv kestab, küll ta jõuab õppida ja pole enne kooli eriti drillinud. Iseenesest ma drilli vajalikuks ei pea, aga kui kontrastid teiste õpilastega on väga suured, siis laps kannatab. Lapsed võrdlevad end teistega ja märkavad kiiresti, et on mõnes asjas saamatumad, kui need, kes on aasta otsa juba eelkoolis käinud. Eelkoolis käinutel hakkab aga esimeses klassis igav.

Võib ka juhtuda, et laps ei tunne vajadust sinu elu lihtsamaks teha sellega, et on koolis ülipüüdlik. Ma arvan, et võid selle üle rõõmu tunda – järelikult suudad sa oma asjade eest vastutust kanda ja laps ei pea sinu eluga tegelema. Ent lapse puhul, kes ülemäära ei tuubi, avalduvad ka tema loomupärased nõrkused ja tugevused kiiresti. Seegi on üsna loogiline, sest me ei olegi võrdselt kõiges osavad. Samas ei säästa see aga last tundest, et ta on rumal, ei saa aru ja sellise hoiakuga ei suuda ta uut omandada.

Lapse saamatus tekitab ka sinus erinevaid tundeid. Sul on kiusatus öelda: mis mõttes sa ei saa aru, et 2+2 on 4, see on ju loogika. Sa võid tunda paanikat: kuhu mu laps sedasi jõuab, kui tal üldse loogikat pole. Või kui ta ei tee vahet k,p, t-l ja g, b, d-l. Ilmselgelt külvab sinu hirm ja läbematus õppeprotsessi paraja annuse pinget, milles on lapsel tegelikult veel raskem õppida.

Seega märka oma reaktsioone ja hoia keel hammaste taga. Sinu lapsel on probleem, millega ta toime ei tule. Viimane, mida ta vajab on vanem, kes hakkab tänitama.

Mida saaks teha? Mina olen kasutanud näiteid elust: kui keegi ikka sinu neljast õunast kaks nahka paneb, küll sa siis juba aru saad, palju sulle alles jääb.

Oled ehk isegi kogenud, et mõnikord on väga raske end kokku võtta ja saamatuse mõnusast ohvrirollist välja astuda. Sama raske on see lapsele, kes võib jätkuvalt sulle suurte silmadega otsa vaadata ja korrutada: ei saa aru. Aita tal sellest üle saada: kiida, kui läheb hästi, tunnusta, kui midagi saab tehtud. Näe seda, mis juba õnnestub ja õpeta ka last seda märkama. Ja ära muretse: kõik, lapsed õpivad lugema, kirjutama ja arvutama – kusjuures õppimise kiirus ei määra veel tema tulevikku. Küll aga mõjutab last see, kui tema vanem tema õpivõimesse ei usu.

4-Las laps vastutab oma asjade eest

Iga vanem soovib, et tema lapsel läheks koolis hästi. Võtab kohe ohjad enda kätte: pakib koti valmis, vaatab juba lõuna ajal e-kooli ja mõni teeb lapse eest isegi kodused ülesanded ära. Mida laps sellest õpib? Ilmselt seda, et keegi kusagil vastutab kõige toimimise eest ja see keegi pole tema. Soovitan soojalt: pärast sisseelamisperioodi (igal lapsel on see ilmselt erineva pikkusega) – pane vastutus õppimise eest lapse õlgadele.

Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui annad vastutuse lapsele? Midagi ununeb koju või jääb tegemata. Laps kogeb ebameeldivust, mis on unustamise tagajärg ja järgmine kord ehk ei unune enam. Ma usun, et lapsele tuleb kasuks, kui ta saab aru, et ei õpi sulle, koolile ega kellelegi teisele, kui ikka iseendale.

5- Asjad, mida sa pole osanud ette näha

Korraliku lapsevanemana oled sa ilmselt lapsele õpetanud enne kooli minekut liiklusreegleid, millise bussiga koju tulla ja mida teha siis, kui ta peaks istuma vale bussi peale. Ent tõenäoliselt pole sa osanud ette näha laste omavahelist seltsielu, mis võib tähendada seda, et üheskoos jalutatakse kellelegi külla ja sulle unustatakse seda mainida. Sellisteks olukordadeks ettevalmistumiseks on alati hea, kui sul on lastevanemate numbrid või veel parem, mõnede klassikaaslaste omad. Sinu kannatuse proovilepanekuks võib juhtuda, et laps ei saa esimese korraga veel aru, mis ta valesti tegi ja teeb seda veel kord ja veel ka kolmas kord, enne kui sinu mure põhjus temani jõuab.

Ühesõnaga pane närvid valmis üllatusteks, sest lastel neid jagub. Näiteks võivad juba esimese klassi lapsed taibata, et hea ettekäändega saab kehalise kasvatuse tunnist vabaks. Kui üks juba oma „valutava jalaga“ pingil istub, hakkavad teisedki mõtlema, et mis me siin higistame ja kirjutavad endale ise päevikusse vabastused. Seega pole ka popitegemine esimeses klassis välistatud, mis sest, et lapsed seda mõistet ei pruugi veel teada.

6-Õpetaja on A ja O

Olen selles kindel ja sama kindlad on selles lapsed. Seega oled sina lapsevanemana minetanud igasuguse autoriteetsuse, kui õpetajal on mingis asjas teine seisukoht. Õpetaja teab kõige paremini ja õpetajat lapsed usuvad!

Ma arvan, et õpetajal on just lapse esimestel eluaastatel määrav roll. Tema on see, kes innustab õppima, uut avastama ja huvi tundma. Või siis vastupidi. On sinu ja su lapse õnn, kui saate õpetaja, keda usaldate ja kellest usute, et ta teab, mida ta teeb ja tahab seda tööd teha. Ja alati ei peagi vanema ja õpetaja arvamused ühtima – laps näeb, et meil võivadki olla erinevad seisukohad.

7-Võistlemine ja paremad

Kui algul rääkisin sellest, kuidas kool on muutunud, siis lõpetuseks sellest, mis ei ole muutunud. Koolis on endiselt alles võistlusmoment – parimad, agaramad ja innukamad on rohkem nähtavad, saavad enam esineda ja võistlemas käia. See on inimlik, ent samas ka ebaõiglane laste suhtes, kes vajavad samuti erinevaid kogemusi, mida kool ideaalis võiks neilegi pakkuda.

Ilmselgelt tunnevad lapsed, kes on oma oskustes pigem keskmised või alla selle, end selle pärast halvasti või kõrvalejäetuna. Muidugi mõjutab see ka sind, sest sul on kahju oma lapsest ja sul on hirm, et kui ta on keskmine, siis ei jõua ta elus kuhugi. Jõuab ikka, sest tal on oma tugevused. Mis sellest, et kool seda ei märka, oluline, et sina märkaksid, sest sina tunned oma last kõige paremini. Laps ei pea olema kõiges über, super, ideaalne, selleks, et ta võiks tunda end väärtustatuna.

Mõtiskle selle üle, millised on need väärtused, mida sa tahad oma lapsele eluteele kaasa anda. Püüdlikkus on oluline, vaeva peab nägema, kohusetunnet peab arendama, aga kõike seda mõistlikult ja rahulikult lapsega arvestades. Sinu roll algaval eluetapil on osata oma last toetada uue omandamisel ja tegelikult ka elamise õppimisel.