Tahtsin lahkuda…

Esimesel kohtamisel ei saanud Jennifer Williams-Fields ühtegi hoopi. Ega vägivaldsed suhted tavaliselt nii ei algagi. “Tegelikult oli minu esimene kohting üsna samasugune nagu sinu oma: ta oli võluv, pööras mulle tähelepanu, meelitas mind. Muidugi olid „punased lipud“ juba siis olemas, aga ma olin liiga noor ja naiivne.”

Tekst: Jennifer Williams-Fields / tõlgitud autori loal

Emotsionaalne vägivald vajab tekkimiseks aega. See kasvab aeglaselt, metoodiliselt ja lakkamatult, üsna nõnda nagu tilgub köögikraan.

See algab väikesest piisast, mida sa isegi tähele ei pane – ebaviisakast märkusest, mis oli „lihtsalt nali“. Sain kuulda, et olen liiga tundlik ja et tehtud märkus polnud teab mis suur asi. See tundubki väike ja tähtsusetu – sel hetkel. Ma tõenäoliselt olen tõesti liiga tundlik.

TILK, TILK.

Aeg-ajalt ma märkan tilkumist, aga see pole nii oluline. Avalik nali minu kulul – aga mu partner ongi ju pidude hing. Kui ta küsib, kas ma kavatsen selle kleidi selga panna ja kellega ma välja lähen, siis see tähendab ainult, et ta armastab mind ja hoolib minust.

Kui ta ütleb, et talle ei meeldi mu uus sõber, siis ma nõustun. Tõepoolest, näen ju isegi, et ta võib olla üsna kamandav. Minu abikaasa on palju tähtsam kui sõber, seega tõmbun tagasi ja ei suhtle temaga enam.

TILK, TILK.

Tilkumine muutub häirivaks, aga sa ei müü ju oma maja maha pelgalt tilkuva kraani pärast.

Kui mänguline tõuge oli enamat, kui mänguline, ütlen ma endale, et ta ei mõelnud seda nii.

Ta lihtsalt unustab, et on tugevam kui mina. Kui taban ta järjekordselt valelt, ütleb ta, et ma olen hull, et teda ei usu. Äkki ma olengi hull… Ma hakkan end juba natuke hulluna tundma.

Hakkan oma abielu tilkasid kompenseerima. Ma olen parem. Ma hakkan paremaks naiseks. Ma hoolitsen selle eest, et kodu oleks puhas ja söök alati valmis. Ja isegi kui ta ei ilmu õhtusöögiks koju, hoian tema toitu ahjus soojas.

Ühel õhtul tunnen endas mässumeelsust ja söödan ta õhtusöögi koerale. Pärast südaööd, kui ta välja ilmub, ei tunne ma end enam nii rahulolevana. Ma tulen ruttu voodist välja, kui ta köögis karjub, et ma talle õhtusööki teeks.

Minu unest äratamisest saab rutiin. Ma ei luba endal enam sügavalt uinuda. Ma kuulatan ja olen ootel.

Hommikuti sosistan lastele, et nad oleksid tasa, et mitte issit äratada. Me kõik hakkame tema ümber kikivarvukil käima.

TILK, TILK.

Kraan tilgub juba päris tugevasti. Ma kardan sellele ämbrit alla panna ja näha, kui palju vett ma päriselt kaotan. Algab eitamine.

Kui ma poleks öelnud, mida ma ütlesin, siis ta poleks nii kurjaks saanud. See on minu süü, ma pean lihtsalt suu pidama. Ma peaksin olema targem ja mitte temaga vastanduma, kui ta on joonud.

Tal on õigus — ma olen tõepoolest tänamatu eit. Tema läheb iga päev tööle, et mina saaks lastega koju jääda. Muidugi vajab ta iga päev töölt koju tulles aega endale.

Väga harva kohtun ma oma sõpradega, kui see juhtub, siis kiirustan enne teda koju. Ma ei palu tal kunagi laste järgi vaadata, et ma saaks ise õhtul midagi teha. Ma ei tohi talle ebamugavusi põhjustada.

Me läheme abielu nõustamisele. Kuigi kumbki meist pole täiesti aus põhjuste suhtes, miks me seal oleme, jagavad nõustajad meiega avatult oma kahtlusi. Me ei lähe ühegi nõustaja juurde teist korda tagasi.

TILK, TILK.

Ma töötan kõvasti selle nimel, et olla täiuslik naine ja et mul oleks täiuslik perekond, nii et mul pole aega märgatagi, kuidas vesi voolab juba üle ääre põrandale.

Ma tean, mis võiks kõik paremaks muuta. Ma leian endale väljastpoolt kodu tegevust, aga mõistagi hoolitsen ma jätkuvalt kõige koduse eest ega vaeva teda. Ja ma ei julge kunagi talt abi küsida.

Minu kirikumentorid soovitavad mul lugeda raamatuid ja kuulata loenguid, kuidas oma abikaasa eest palvetada ja mõista tema vajadusi. Ma töötan kõvasti selle nimel, et näidata oma perekonda täiuslikuna. Minu lapsed osalevad mitmetes tegevustes, mida mina mõistagi üksinda korraldan ja mille eest ma vastutan.

Olen hakanud teistele emadele enda olukorra kohta infot tilgutama, aga kui nad midagi mult otse küsivad, siis ma kohe eitan. Ei, kõik on suurepärane, kinnitan ma. Ma viitan kõikidele nendele õnnelikele perepiltidele, mida ma Facebooki tõenditena postitan.

Ma pole enam kindel, mis mind rohkem hirmutab: kas see, et teised saavad mu saladuse teada või et mu abikaasa saab teada, et ma olen teistele meie abielu kohta tõtt rääkinud. Mõistan, et ma kardan teda.

TILK, TILK.

Ühel päeval ärkan ma üles ja saan aru, et maja on üleujutatud. Mu pea vajub vee alla ja ma kardan.

Ma näen hirmu ka oma laste silmades. Oh Jumal, mida ma olen ometi teinud? Kuidas me küll siia jõudsime? Kes on minust saanud?

Sel õhtul viskab ta mind oma mobiiliga, see lendab mu peast lähedalt mööda. Ma tahan lapsed autosse pakkida ja lahkuda. Õhtul, kui ta tõuseb söögilauast ja viskab laste nähes kahvli minu suunas, ma tahan ära minna.

Kuhu sul minna? Ja kui sa ka lähed, siis mida sa peale hakkad? Kuidas sa end elatada kavatsed?

Tal on õigus – mul pole oskusi, et üksi hakkama saada. Mul on tema raha vaja.

“Mida, sa tahad litsi lööma minna?” karjub ta mulle näkku. “Ma olen alati teadnud, et sa oled selline libu.”

Ta on oskuslik kõrvalepõikleja. Tema teod pole teemaks, mina olen nüüd risttule all.

Ma pole enam see naine, kes meie esimesel kohtamisel. Ma olen tema ees muutunud kartlikuks ja nõrgaks. Ma tunnen end lööduna. Ma valisin selle mehe ja sain temaga lapsed. See on minu süü.

Iga hingetõmme, mida ma teen on selleks, et mu lastel oleks turvaline ja et ma suudaks meie elu koos hoida. See on ju ainuke elu, mida ma olen tundnud 20 aastat. Sellel hetkel ei tea ma enam, mida muud teha.

Ma jään.

TILK, TILK.

Üleujutus jätkub. Minu pea vajub teist korda vee alla. Ühel tavalisel vihast pungil õhtul ütlen ma, et nüüd aitab ja otsustan vastu hakata. Aga isegi oma purjus olekus on ta minust tugevam.

Ma näen pilku ta silmis, kui ta minu kohale kummardub. Bioloogiliselt on temale antud võime tappa. See pilk kohutab mind.

“Anna minna, mine,” irvitab ta. “Aga lapsed jäävad siia.”

Minu taganemisest piisab sel ööl, et kraan kinni keerata ja end vee pinnal hoida, kui mitte mu elu pärast, siis vähemalt mu terve mõistuse pärast.

Minu saladus on avalikuks tulnud. Aga ma ei saa lihtsalt minna nagu minu heasoovlikud sõbrad mulle ütlevad. See pole nii lihtne.

Mul pole raha. Tegelikult leidis ta üles mu salavarud, mida olin terve aasta tööga kõrvale pannud. Ma arvasin, et olin väga hoolas, et pangast ühtegi tõendit koju ei jõuaks. Ta ilmselt häkkis mu e-posti.

Oleksin pidanud seda aimama. Ta hoidis mul kogu aeg silma peal. Ta vihkas seda, kui ma süüdistasin teda enda järel nuhkimises, seega ma lubasin tal sellega jätkata.

Ta tekitas minus tohutuid süümepiinu ja häbi, kui ma oma salajased säästud talle andsin. Huvitav, mida ta selle rahaga tegi? Ma tean, et seda ei kulutatud laste vajaduste jaoks. Ma arvan, et ta jõi või mängis selle maha või püüdis sellega teisele naisele muljet avaldada.

Ma olen ummikus. Ma jään.

TILK, TILK.

Kallis Jumal, palun ära luba mul kolmandat korda vee alla vajuda. Minu perekonda pole enam võimalik päästa, aga palun päästa mind ja mu lapsi.

Ma olen üks õnnelikest. Ma pole enam abielus, aga mu haavad on siiski sügavad.

Vägivald ei ole alati sinises silmas või veritsevas haavas. Psühholoogilise vägivalla mõju on sama kahjustav.

Ma läksin nõustamisele, mul diagnoositi depressioon, ärevus ja PTSD (traumajärgne stressihäire). Psühholoogiline vägivald muutis mind kartlikuks, depressioon ja ärevus aga võimetuks astumaks samme, mis olid vajalikud, et sealt välja tulla.

Kuigi ma algul mõtlesin, et PTSD on liiga ekstreemne diagnoos, siis tegelikkuses on möödunud pea kolm aastat ja teatud hääled ning olukorrad vallandavad minus jätkuvalt raskeid mälestusi.

Kui minu meesülemus oli üks päev väga vihane ja töötajate peale karjus, hakkas mul sellest füüsiliselt halb. Ma tundsin nagu oleksin tagasi seal, kus aastate eest: garaažipõrandal kükitamas, et vaigistada üle minu kummarduva mehe viha. Ma muretsen, sest mu tütred on näinud, kui halvasti võib üks mees kohelda naist ja mu poegadel on olnud halb mehe eeskuju.

Ma jäin oma laste pärast. Nüüd süüdistan ma ennast nende mõjude pärast, mis minu jäämisel lastele võivad olla.

Miks ma jäin? Ma jäin, sest ma olin isoleeritud; ma olin rahaliselt temast sõltuv; mul oli unevõlg; mulle öeldi ja ma ka usukusin seda, et ma olen väärtusetu; ma olin väsinud olemast pidevalt järgmise rünnaku ootel.

Ma jäin, sest mul oli suurem hirm lahkumise ees.