Vabatahtlikult emotsionaalselt ALASTI

Kõik me vajame seda ja samas ka pelgame, sest riskid on suured. See on intiimsus, mis seob meid lähedastega sügavamal tasandil, ent seal oleme ka kõige haavatavamad. On vaja aega, usaldust ja üksjagu julgust, et end teistele päriselt avada.

„Ma olen selle intiimsuse teemaga natuke hädas,“ tunnistab neli aastat abielus olnud Maarja (33). Suhte algus oli romantiline. Oli palju ilusaid žeste, jalutuskäike ja intiimseid vestlusi, ent mida aeg edasi, seda vähemaks hakkas neid jääma. Päris ära pole need küll kadunud, aga Maarja tunnistab, et igapäevaskeldustes on intiimsust üha keerukam elus hoida.

Naine lõpetab vaikuse

„Olmeteemad võtavad suure osa ajast, sest meil on väike laps ja omavahelist mängulisust jääb üha vähemaks,” tõdeb Maarja. Ta teab, et intiimsuse elushoidmise nimel on vaja tööd teha. “Aga see on nii kuradima raske. Kui mul on tunne, et ta ei mõista mind ja teda ei huvita, siis ma lähen kurjaks, võtan hoiaku, et saan ise kõigega hakkama ja mul polegi kedagi vaja,” kirjeldab Maarja. Abikaasa saab sellest omakorda haiget ja siis nad kõnnivadki päevi teineteisest mööda nagu kaks võõrast.

Mõnikord teeb Maarja mehe aadressil teravaid torkeid, siis poetab abikaasa jälle midagi, mis naist hingepõhjani riivab. Kumbki ei näita oma haavatavust, selle asemel nad vaikivad ja peituvad oma kaitsva müüri taha…

Enamasti on Maarja see, kes vaikuse lõpetab, end kokku võtab ja räägib mehele, mis temaga päriselt toimub. “Jagamine on võti! Ja kui ta kuulab, siis olen valmis ennast veel rohkem jagama ja nii tekib lähedus,” tunnistab ta. “Ma muutun sellest kohe pehmemaks ja sulan, sest tunnetan, et teda huvitab.“

Maarja abikaasa end väga avama ei kipu – ta väidab, et elab sissepoole. Küll aga on mees hakanud jagama muret oma tervise pärast. „On olnud sügavaid lähedusehetki, mis on olnud väga ilusad. Me pole teineteist ära kaotanud, leiame kontakti ikka uuesti üles,“ rõõmustab Maarja.

Kuhu see “liim” kaob?

Intiimsus on justkui suhete liim, aga hirm haiget saada muudab meid ettevaatlikuks ja pelglikuks. Oma mõtteid, tundeid ja ehedat “mina” teisega jagades oleme tema ees emotsionaalses mõttes alasti ja riskime sellega, et jääme häbisse või meid ei taheta sellisena, nagu oleme. Võib ka juhtuda, et meid ei mõisteta ning meie haavatavust kasutatakse ära ja meile tehakse hoopis haiget.

Seepärast on loomulik, et suhte alguses ollakse pigem ettevaatlikud, jagatakse endast midagi pinnapealset, et kombata teise suhtumist ja reaktsioone. Kui need on toetavad, siis julgetakse endast enamat näidata, kuni selleni, et intiimsed vestlused kestavad varajaste hommikutundideni – und ei tule, sest nii hea on olla mõistetud, nähtud, kuuldud ja aktspteeritud. Seda me oma lähisuhtest otsime ja see on põhjus, miks nii mehed kui ka naised on valmis intiimsuse nimel eneseavamisega riskima. Jagatud kogemuste kaudu luuakse ühtlasi meie-identiteeti.

Ometi on intiimsust raske elus hoida ka suure teineteisemõistmisega alanud suhetes, kus isegi teise veidrused näivad alguses armsad. Miks nii? Paraku paneb siinkohal oma karvase käe vahele igapäevaelu, mis ühel hetkel seisab ukse taga, kohvrid käekõrval ja annab teada, et ta kolib nüüd sisse.

Intiimsus vajab ruumi, aega ja tähelepanu, mida suhte arenedes ei pruugi enam nii palju leida.

Intiimsus vajab ruumi, aega ja tähelepanu, mida suhte arenedes ei pruugi enam nii palju leida, sest tulevad jagatud kohustused ja sünnivad lapsed. Sa harjud oma partneriga, kõik ei tundu tema juures enam nii tore ning on asju, mis hakkavad häirima ja sellele hakatakse julgemalt osundama.

Stressis olles kiputakse teineteist kergemini salvama nagu kirjeldas Maarja, mistõttu oma kaitsed suhte alguses alla lasknud partnerid tõstavad kilbid aegamööda taas üles. Kui sa oled end teisele avanud ja ennast näidanud, siis seda valusamad on tema kriitikanooled ja mittemõistmine.

Haigetsaamist peidetakse viha taha, see omakorda hakkab hävitama usaldust ja intiimsust kuni hetkeni, mil partneriga tõeliselt isikliku jagamine võib muutuda võimatuks või tunduda isegi veider. Sellist intiimsusekadu võivad ühtäkki märgata kaua koos elanud paarid, kui viimane laps välja kolib. Enam pole puhvrit, mis aitaks varjata, et paari vahel pole peale praktilise igapäevaelu sügavamat kontakti.

Hirm ja igatsus käsikäes

Maarja ei soovi, et tema abielus nii läheks, sest pere on talle kõige tähtsam. Samas ta teab, et tal on keeruline end haavatavana näidata. „Mul on päris tugevad kaitsed,“ tunnistab ta. Viimasel ajal on Maarja aktiivselt tegelenud sellega, kuidas oma mõtteid mehega rohkem jagada ja olla kontaktis isegi siis, kui on tunne, et mehel on „sein“ täiesti ees. Maarja tegeleb teraapias oma lapsepõlveteemadega, kust tõrked intiimsuses enamasti alguse saavad.

„Intiimsus on see, mida me kõik igatseme ja ihaleme,“ selgitab gestatpsühhoterapeut Teele Ööbik. See tähendab sügavat iseenda jagamist, mis võib olla füüsiline, ent ei pruugi. Sageli pannakse võrdusmärk seksi ja intiimsuse vahele, aga seks pole intiimsuse vältimatuks eeltingimuseks. „Intiimsus on sõprade vahel, see võib tekkida terapeudi ja kliendi vahel, samuti tööolukorras, kui kohtutakse näiteks loovusepuhangus, mis annab sügava koosolemistunde, ilma et see oleks seksuaalne,” selgitab Ööbik. “See kohtumine jätab jälje, mis toidab hinge. Seksiga võib mõnikord hoopis varjata intiimsusehirmu ehk asendada läheduse sooritusega.”

Meie lapsepõlvekogemused oma vanematega määravad ära selle, millise eelhäälestusega me täiskasvanutena suhetesse läheme. Kui kogemused on olnud head ja hoolivad, oleme täiskasvanuna intiimsusele rohkem avatud. Kui meiega on käitutud hoolimatult, ükskõikselt või vältivalt, tekitab intiimsus hilisemas eas suurt ärevust, sest hirm haiget saada, olla hüljatud, mitteaktsepteeritud ja kaotada kontroll on oluliselt suuremad.

Intiimsus võib olla väga hirmutav, sest see tähendab olla nähtud ja igaüks pole selleks valmis.

Terapeudi sõnul võib intiimsus olla väga hirmutav, sest see tähendab olla nähtud ja igaüks pole selleks valmis. “Paljud ei armasta end ja arvavad, et see mis on näha, ei kõlba kuhugi. Nii nad väldivad ja tõrjuvad tõelist lähedust,” selgitab ta. “See on inimeseks olemise igavene vastuolu – tahame kogeda tingimusteta kokkukuuluvust, mis on meie sügavaim vajadus, aga pole valmis seda vastu võtma, sellele avanema ja oma armastust avama. Sellest sünnivad Voldemortid ja Hitlerid, kes kardavad, et selles maailmas ei jätku neile armastust.“

Siiski kinnitavad kogemused, et intiimsust on võimalik õppida ning me ei pea jääma lapsepõlve kiindumusmustrite vangiks. See nõuab aga teadlikkust endast ja julgust võtta suuremaid riske, sest vaid sel moel võime kogeda, et elul on oluliselt rohkem pakkuda, kui oleme arvanud.

Paljud kipuvad arvama, et emotsionaalse läheduse- ja intiimsusevajadus on peamiselt naistel, kes seda sõnades paremini väljendavad. Meestele heidetakse ette, et nad tahavad ainult üht. Tegelikult ihalevad mõlemad sugupooled intiimsust, meestel kipub nappima nii teadlikkust kui ka sõnavara selles, mis jääb suhtest puudu.

Intiimsus ei taga püsivat suhet

IT-spetsialist Tarvo (39) on kiire solvuma ja sel moel tekivad tal naisega vaikuseperioodid, mil infot vahetatakse SMS-ide vahendusel. Tarvo tunnistab teraapias, et tal on raske vaikusele lõppu teha, sest mehelik uhkus ei luba tunnistada, et ta on midagi valesti teinud. Nii nad vaikivad ja kasvatavad lapsi SMS-ide abil.

Soovin, et ta kuulaks mind ära, ei annaks hinnanguid ega hakkaks minu probleeme lahendama.

Muidugi pole siis ka seksi, mis on Tarvole peamine viis saada lähedust, aegamööda koorub välja aga tema tegelik vajadus. „Ma tahaksin naisega diivanil istuda ja lihtsalt juttu ajada. Soovin, et ta kuulaks mind ära, ei annaks hinnanguid ega hakkaks minu probleeme lahendama,“ ütleb ta.

Lähedussuhte eelduseks on intiimsus, paraku ei garanteeri see aga suhte püsimist. Kahe lapse ema Ivica (42) on jõudnud äratundmiseni, et tahab oma kümme aastat kestnud abielu peagi lahutada. „Meie vahel on olnud intiimsust, aga mitte kirge. Meil on olnud kurvad ja hingelõhestavad kohtumised, kui oleme istunud ja lihtsalt nutnud, sest näeme, kui suur kuristik on meie vahel ja et sealt ei vii silda üle,” tõdeb Ivica.

Naine on mehele tunnistanud, et tal pole tema vastu kirge, kuigi tahaks, et oleks. “Olen selle tõega olnud tema ees n-ö alasti. Tema aga sellega, et armastab mind ikkagi,” jagab Ivica. “Ta on loobunud oma uhkusest, et mind tõeliselt kohata, jagada minuga oma armastust, millele ei saa vastust. Ta on väga vapper ja väärt mees, see on südantlõhestav, et ma ei tunne tema vastu enamat.“

Muutev intiimsus

Intiimsuse südames on empaatia, mõistmine ja kaastunne, selle vastand on isolatsioon. Teadlased on leidnud, et lähedusepuudus põhjustab inimestele sama suuri terviseriske kui näiteks suitsetamine. Mida enam on meil lähedasi, kes toetavad ja mõistvad, seda paremini oleme kaitstud erinevate ihu- ja hingehädade eest. Meid kaitsevad lähedased, kellega saame jagada oma saladusi, hoolivaid puudutusi, naeru- ja nutuhetki ning kõnekat vaikust.

Intiimsus muudab meid, sest olles väärtustatud sellena, kes me päriselt oleme, kasvab eneseusk ja seeläbi areneb isiksus.