Ebakindlalt emaks
SUHTED
Psühholoog Katrin (37) polnud oma emaga väga lähedane, ent praegu on leppimist ja mõistmist nende vahel rohkem. Öeldakse ju, mis kaugel see kallis: Katrini ema elab 250 km kaugusel. Kui nad aga teineteisele helistavad, jagub juttu mitmeks tunniks.
Katrin oli 31-aastane, kui ta sünnitas oma esimese tütre. „Olin toona emotsionaalselt siiski veel ebaküps. Äkki tuli üks pamp minust välja ja mina olin ühtäkki ema,” meenutab ta toonast hämmastust. Mõni minut pärast lapse sündi tabas teda järgmine ehmatus, sest ta oli unustanud imetamisele mõelda. Tekkinud ärevuse foonil imetamine ei õnnestunudki. „Laps kisendas ja magas seejärel kaks ööpäeva. Ma tundsin kohe, et nüüd on kõik untsus, sest algus läks nii halvasti.”
Esimestel nädalatel pärast haiglast tulekut ei vaadanud laps emale otsa ja Katrin järeldas kohe, et ta ei meeldi lapsele. “Mõtlesin, et mingu siis ära! Ma olin mures, et minu laps ei salli mind. Oli selline tunne, et ta on aru saanud, et ma pole mingi õige ema,” kirjeldab ta oma emotsioone. “Praegu tundub see imelik, aga mäletan väga eredalt, kui võõras olen ma olnud oma lapsega. Mingit kontakti polnud. Ma ei osanud olla ema.”
Ma armastan sind kõlas võltsilt
Lapsepõlves ei kogenud Katrin kuigivõrd emotsionaalset lähedust ega osanud kohe ka oma lapsega soe olla. „Kui esimest korda ütlesin ma armastan sind, siis kõlas see nii võltsilt. Minu peres ei kuulnud iialgi sellest asja, isegi ei kallistatud,” selgitab ta. Pikka aega ei tundud ta laste vastu armastust, mis tekitas süütunnet. Nüüd on paljud asjad muutunud ja Katrin saab neid sõnu öelda puhtast südamest.
Suurt rahulolu on Katrinile pakkunud teadmine, et ta saab teha teisiti. „Mõtlesin, et see laps ei pea tundma puudust turvalisusest. Talle saan ma olla suur ja hea täiskasvanu, kes vastab ta vajadustele. Mäletan seda kergendust ja heldimust. Mingis mõttes parandan ma seeläbi oma haavu, et olen oma lastele hea ema,” rõõmustab ta.
Otseühendus enda lapsepõlvega
Katrin leiab, et emade suhtumine tütardesse ja poegadesse on erinev. „Saan sellest nüüd aru, kui mul endal on tütred,” lisab ta. Nii enda kogemusest kui ka tuttavatega rääkides on ta järeldanud, et tütardes, eriti just esimestes, näevad emad iseend ja oma lapsepõlve. „Mulle tundub üsna keeruline seda mitte teha. See tabab meid ettearvamatult, kui tütar näiteks teatud eas käitub teatud viisil. See on nagu otseühendus meie endi tolle ea kogemustega. Me reageerime sellele.”
Olin verbaalselt osav ja kui emal sõnad otsa said, siis viskas ta mind üle laua kingaga.
Katrin tahab olla parem ema ja tema saatjaks on pidev ebapädevuse tunne. Lapsepõlve meenutades tõdeb Katrin, et tema igapäevased vajadused olid kaetud, intellektuaalsed vajadused samuti rahuldatud, ent nappis emotsionaalset lähedust. „Ta ei osanud minuga vastandumata, jõudu ja võimu kehtestatama toime tulla. Võimuvõitlus oli meil pidev ja jätkub praegugi, kuigi seda on juba palju vähem,” kirjeldab ta. Katrin sai vitsa, teda tutistati ja visati asjadega – vägivald oli tema kasvamise loomulik osa. „Olin verbaalselt osav ja kui emal sõnad otsa said, siis viskas ta mind üle laua kingaga,” meenutab ta. „Kui kuulsin, et mõni laps pole kunagi vitsa või rihma saanud, mõtlesin endamisi, et kuidas nii! See tundus loomuvastane. Mul kulus aastaid enne kui jõudis kohale teadmine, et hoopis vägivald, mida mina kogesin, pole loomulik.”
Need tüütud kordused…
Sama muster kordus Katrinil tütardega ja kui lapsed katsetasid tema piire, tabas teda nõutus ja ta ei osanud vastaseisu lõpetada. „Kui laps ei kuulanud mind ja ei teinud, mida ma tahan – siis sai minu sisemine tarkus otsa. Järelikult tuli last tõsta ja tõmmata. Surusin jõuga läbi selle, mida tahtsin ja see oli kurb.”
Samas andis ta endale ka aru, et lõputult see kesta ei saa, sest lapsed ju kasvavad suuremaks. Raamatutest on ta saanud palju tarkust ning toimivamaid lahendusi. Vägivallatust suhtlemisest rääkis ta ka oma emale, et oma lapsi tema eest kaitsta. Just koera võtnud ema märkas looma koolitades, et vägivallatu lähenemine tõesti toimib.
Ema teeb koeraga nii nagu ta meiega ei teinud, kasvatab teda õigesti.
„Ema teeb koeraga nii nagu ta meiega ei teinud, kasvatab teda õigesti. Ema hakkas ise tõmbama paralleele, et koertega on nii ja lastega on sarnaselt. Ta leidis, et koera saab kasvatada ka heaga ja milline kaunis tulemus see on! Ta saab kogu aeg kiita, et tal on nii tore ja rahulik koer. Vaatan seda kõrvalt ja olen õnnelik. See parandab ka minu vanu haavu, et ema pole selles kinni, mida ta on teinud,” ütleb Katrin.
Tütrena on ta ema halastamatult kritiseerinud: vaata, mida sa tegid!
Katrini ema tundis, et sai täiskasvanuks siis, kui tema ema suri. Pärast seda hakkas ta tegema asju, mida oli soovinud, ent ei tihanud – ta astus lapse rollist välja. Nagu juba mainitud, võttis ta koera ja läks lisaks veel teraapiasse. „Võin talle au anda, sest ta tuleb oma minevikust, nagu me kõik, aga ta on teinud väga palju selleks, et saabuda olevikku. Enamus emasid pole sellele muutusele nii avatud,” on Katrin tema üle uhke. Tütrena on ta ema halastamatult kritiseerinud: vaata, mida sa tegid! Milline sa oled! On vallandunud nii võitlusi, ent palju asju on ema ka omaks võtnud.
Katrin on hakanud elu nägema ka ema pilgu läbi: mis tunne on olla vanem ja toime tulla kõigi nende murede, süü- ja ebapädevusetunnetega. „Paljusid asju olen hakanud mõistma ja oma emale andeks andma,” lisab ta lõpetuseks.