Ema-tütre suhte verstapostid

Erinevad teooriad

• 20. sajandi alguse psühhoanalüütikud K. Abraham, S. Freud ja mitmed teised rõhutasid oidipaalfaasi tähtsust. See jääb 3.-6. eluaasta vahele, mil laps saavutab psüühilise individuaalsusetunde, kujunevad sooidentiteet ning ülimina ehk superego. Sellele eelneval preoidipaalperioodil on laps enamasti emaga tihedalt seotud, kujutab teda kõikvõimsa ja kõiketeadvana. Freud leidis, et oidipaalfaasis armub tütar isasse ja tajub ema rivaalina. Oidipuse kompleks laheneb, kui tüdruk mõistab, et ema ja isa kuuluvad kokku.

Gestaltteraapia ei ole kunagi vaadelnud lapse ja vanema suhet Oidipuse perspektiivist, vaid on lähtunud väljateooriast (field theory). Ehk teisisõnu kasvab ja areneb laps mitmete suhete väljal. Ta jälgib nii ema kui ka isa, samal ajal veel vanematevahelist suhet, mitte ei tee järeldusi pelgalt suhtest ühe vanemaga.

• Lapse-ema kiindumussuhte uurija J. Bowlby (1969) sõnul sõltub lapseea suhete kvaliteedist see, kuidas laps näeb ennast ja kogeb suhteid. Seega, naise suhete muster oma emaga on aluseks, et ajus tekiks kujutlus endast naise ja hiljem ka emana.
• Kuulsa psühholoogi D.Winnicoti sõnul püüdleb tüdruk kogu elu emaga samastumise ja samas ka eraldumise poole. Eriti tunneb naine seda raseduse ajal, mil lapseeas kogetud sisemine seotus emaga kasvab, vastukaaluks aga tõstab taas pead puberteedieale omane vajadus eralduda ja oma mina otsida. Elustuvad nii armastuse kui ka hülgamise ja väärkohtlemise kogemused.

Rasked perioodid

• Puberteediiga on tüdrukule keeruline. Psühhoanalüütiline kirjandus eristab reaalset konflikti ema ja tütre vahel ning tütre teadvuses toimuvat sisemist konflikti. Toimub ema-tütre kiindumussuhte läbitöötamine. Iseloomulik on pendeldamine ema armastamise ja vihkamise vahel.
• Teine oluline periood, mil taaselustuvad ema-tütre suhted, on rasedus ja emakssaamine. Alateadvuses tõstatuvad täitumata soovid, milles on nii väikese tüdruku täiuslikkusepüüdu ja igatsust sarnaneda emale kui ka puberteedieale omast soovi emast võimalikult erineda. Beebiga seoses võib värske ema tunda armukadedust või süütunnet. Üheks süütunde põhjuseks võib olla iseenda võrdlemine oma emaga. Kui tegu on rahutu või haige beebiga, võib ema tunda end saamatu ja läbikukkununa.

Lapseea psüühilised traumad on sageli pikk protsess, mille järelkajad võivad ulatuda aastate taha. Emotsionaalsed traumad toovad kaasa kordamissunni, et leida kogetule lahendust või leevendust. Seega on ema-tütre suhe elukestev protsess, mil alateadlik dialoog emaga elustub ka järgnevates eluetappides. Füüsiline ema surm ei muuda seda dialoogi, sest tegu on protsessiga, mis toimub naise sees.