Mõistmine ei too armastust tagasi

36-aastane täiskasvanute koolitaja Mirjam kasutab enda ja ema vahelise suhte kirjeldamiseks sõna „mürgine”. Ema katkestas suhtluse aasta eest, ent praegu on tervisemured sundinud tütrega taas kontakti otsima.

„See oli tema ettepanek, et me enam ei suhtleks. Mulle oli see alguses väga valus. Samas on see mulle head teinud ja usun, et talle ka. Meie suhtes on vastastikku väga palju aktsepteerimatust,” tunnistab Mirjam.

Juba lapsena märkas ta ebakõlasid ja nagu lapsed ikka, uskus, et viga on temas. „Mul oli kogu aeg selline tunne, et ma olen halb, et ema ei oodanud sellist tütart nagu mina olin. Ta ootas, et oleksin talle partner, võrdne täiskasvanu, kes aitab ja mõtleb sarnaselt,” kirjeldab Mirjam. Tegelikult oli ta aga nagu lapsed ikka, tegi väikseid pahandusi, valetas, et tal oleks võimalik sõpradega põnevalt aega veeta, selle asemel, et kodus üksinda konutada. Mõnikord jättis ka õppimata, kui ema ei kontrollinud. Kui ta vahele jäi, tõusid sellest tohutud tülid.

„Nüüd, kus olen ise ema, saan aru, et lapsed teevadki igasuguseid asju ja nad pole selle pärast halvad. Mina valetasin, sest mul oli vaja sõpradega suhelda. Ja õppimise osas tean nüüd, et lastes peabki õpioskusi kujundama ja neid nii kaua toetama, kuni neis kohusetunne kasvab,” lisab ta.

Ma ei usalda teda

Emaga suheldes on olnud erinevaid perioode. On aegu, kui suhtlus enam-vähem laabub või on vähemalt neutraalne. Ent siis võtab ema taas mingi vana teema üles ja uurib, miks ikka Mirjam midagi 15 või 20 aastat tagasi korda saatis. „Ma endiselt ei tea, mida sellele vastata. Siis ta küsib, miks ma ei ava end talle. Mida ma pean selle peale ütlema? Ma ei usalda teda, sest iial ei tea, millal tal on halb tuju ja ta hakkab mulle midagi ette heitma. Olgu selleks minevikus juhtunu või praegu suhtes abikaasa, laste või temaga,” lisab ta.

Kõike, mida ma väljendan, kasutatakse minu vastu.

Ka Mirjamil on emale etteheiteid, mida ta pole väljendanud, sest neid asju enam muuta ei saa. „Ma usun, et ta tegelikult kahetseb minu karistamist,” mõtiskleb Mirjam. Kord julges ta isegi emale öelda, kuidas tema sõnad mõjuvad. „Küsisin, kas tahad mulle meelega haiget teha või teed seda ebateadlikult? Kaks kuud hiljem viskas ta juba mulle nina peale, et ma ei saa sulle ju midagi öelda, sa saad kohe haiget. Ehk kõike, mida ma väljendan, kasutatakse minu vastu,” on Mirjam taas ettevaatlik.

Põlvkondade kaupa on midagi viltu

Mürgisest suhtest oma emaga on Mirjamil mitmeid asju, mida ta suhtes oma tütrega kunagi korrata ei tahaks. Ühena toob ta esile otsuse, et kunagi ei halvusta ta vanaema oma lapse kuuldes. „Minu usaldust ema vastu kahandas tugevasti see, kui ta hakkas oma emast halvasti rääkima. Mul oli seda väga vastik kuulata. Tundub, et põlvkondade kaupa on ema-tütre suhetes midagi viltu läinud. Mul polnud vanaema suhtes eelarvamusi, aga repliigid: kas tahad samasuguseks saada nagu vanaema või sa oled nagu vanaema, kõlasid väga halvasti.”

Suhe vanaema ja tütretütre vahel pole siiski väga edenenud – mingi aeg ei taha vanaema lapsega üldse suhelda, järgmisel hetkel tuleb nii palju kirju, et lapselaps ei jõua kõikidele vastata. „Siis mu ema uurib, et kas mina keelan lapsel talle vastu kirjutada. Tütar on sellest segaduses, ta ei mõista, miks vanaema üldse nii küsib,” kirjeldab Mirjam.

Lapsena mõtlesin, et mina olengi süüdi, arvasin, et ma pole midagi väärt ja parem kui mind polekski.

Ühte asja pole Mirjamil aga täielikult vältida õnnestunud. „Minu ema valas oma ärrituse minu peal välja ja seda juhtub minul ka. Kui ma ise olen tohutus stressis ja laps mulle sel hetkel vastandub, siis ma plahvatan. See reaktsioon on ehmatav,” tunnistab Mirjam. “Lapsena mõtlesin, et mina olengi süüdi, arvasin, et ma pole midagi väärt ja parem kui mind polekski. Lapsed ei mõista, et selle reaktsiooni taga on veel muud mured.” Kui ema on rahunenud, siis ta vabandab lapse ees ja selgitab, et kõik teevad vigu ja et laps pole selles süüdi.

Ei usu muutusse

Tulevikku vaadates on Mirjamil vähe usku, et suhtes oma emaga midagi muutub. „Selleks peaks ime juhtuma, muutused võtavad kaua ja need juhtuvad vaid siis, kui inimene ise tahab seda. Ma ei usu, et ta tahab.”

Kuidas suhted lapselapsega arenevad, sõltub paljuski vanaemast. „Mulle meeldiks, kui läheks hästi ja tütrele oleks vanaemast tuge ja tal omakorda oleks hea suhe lapselapsega.” Seda hirmu Mirjamil pole, et ema võiks tema tütrele liiga teha. „Usaldan enda ja tütre vahelist suhet. Kui midagi on halvasti, siis ta tuleb ja räägib mulle. Siis saan tütrele toeks olla ja emale öelda, mida vaja. Samas – ega mu ema pole mingi koletis, vaid õnnetu saatusega inimene. Mul on tema suhtes empaatiat ja mõistusega saan ma temast aru, aga see ei too armastust tagasi.”