Loobudes täiuslikkusest ja kamandamisest

„Armastus pole miski, mida me anname või saame, vaid miski, mida me hellitame ja kasvatame, side, mis saab tekkida kahe inimese vahel siis, kui see on olemas neis mõlemas, sest teisi saame armastada just sama palju, kui armastame iseennast.“ – Brené Brown

Tekst: õpetaja ja kirjanik Rachel Macy Stafford / tõlgitud autori loal

Paar aastat suhtlesin ma rohkem ekraani kui oma pereliikmetega. Minu ajakava oli nii tihe, et korrutasin alatasa: „Meil pole selle jaoks aega.“ Et minutitki polnud raisata, tähendas see ühtlasi, et polnud aega lõõgastuda ega teha väikseid rumalusi. Olin nii keskendunud oma päevakavale, et tõeliselt tähtis jäi märkamata.

Minu sisemine seersant sundis mind lakkamatult takka, sest minu keha, minu maja ja minu saavutused polnud kunagi piisavalt head. Need iseenda kehtestatud standardid olid väga rõhuvad ja oma rahutuse elasin välja lähedaste, enamasti vanema tütre, peal. Vangutasin pettunult pead, kui ta tekitas segadust. Puhusin suureks kõik pisiajad: kui ta unustas koduseid ülesandeid teha, jaki või söögikarbi maha. Ta ei tohtinud midagi ümber ajada, ära määrida, katki teha ega valesse kohta panna, tundmata, et sai hakkama maailma suurima eksimusega.

Ehkki mul on valus seda kirjutada, mäletan end ärritunult ohkamas, kui ta kukkus ja haiget sai, sest see pidurdas minu „tohutult tähtsat ajakava“. Mu tütrel polnud lubatud olla laps, kes õpib katsetades ja mõnikord ka eksides.

Tõde teeb haiget, aga tõde ravib ka haavad.

Iga kord, kui ma tütrele peale hüppasin, õigustasin oma käitumist endale sellega, et pidasin seda tema aitamiseks: et ta õpiks vastutustunnet, efektiivsust ja oleks valmis maailma tegelikkusele vastu astuma. Ütlesin endale, et arendan ja kasvatan teda. Tegelikult ma aga lammutasin teda.

Mäletan ülihästi päeva, kui minu ema meile külla tuli. Lapsed mängisid omaette keldris. Äkki puhkes noorem tütar hüsteeriliselt nutma. Kartsin, et ta sai tõsiselt viga ja jooksin keldrisse. „Mida sa tegid?“ küsisin vihaselt oma vanemalt tütrelt.

Laps ei vaevunud selgitama, et väike õde libises alumisel astmel vedelenud raamatul. Polnud mõtet. Lapse hiigelsuurtes pruunides silmades, milles kunagi säras rõõm, oli ainult allaandmine. Ta teadis, et ükskõik, mida ta ka ei ütleks, tema on ikkagi süüdi. Minu ema, kes on samuti kogenud lapsevanemana raskeid hetki, oli selle inetu stseeni tunnistajaks. Tema silmis polnud kohtumõistmist, ainult kurbus.

Leidsin oma tütre voodilt kägarast nagu kaltsunuku, nägu nutust punane. Kogusin julgust, et leida õigeid sõnu. „Anna andeks,“ pomisesin.

Tütar ei liigutanud.

Istusin voodi servale ja hakkasin rääkima asju, mida ma polnud iial öelnud ühelegi inimesele, ka endale mitte. „Ma olen tihti vihane ja räägin oma peas endaga inetult. Kamandan ennast ja see teeb mind õnnetuks. Siis ma kohtlen ka teisi halvasti, eriti sind. See on vale ja ma kavatsen sellele lõpetada. Ma ei tea täpselt kuidas, aga ma teen sellele lõpu. Mul on väga, väga kahju.“

Tütar polnud kindel, mida hakata peale ülestunnistusega emalt, kes haruharva oma eksimusi tunnistas. Mõistsin tema skeptilist pilku ja seda, miks ta midagi vastu ei öelnud, aga kuskil tema silmade sügavuses nägin lootust, et asjad võivad muutuda.

Ma tahtsingi meeleheitlikult muutust. Palvetasin, et suudaksin vastu astuda oma sisemisele türannile. Teadsin, et pean alustama millestki jõukohasest. Otsustasin kasutada ühte lihtsat sõna: STOPP.

Tund aega hiljem saingi seda juba proovida. Esimene kriitiline mõte kargas mulle pähe siis, kui valmistusin kodust lahkuma. Vaatasin oma peegelpilti ja mõtlesin: „Sa oled paks. Sa ei saa niisuguse välimusega kuhugi minna.“

„Stopp!“ ütlesin endale otsustavalt ja sulgesin kõrvad edasise kriitika osas. Ütlesin endale: „Täna on minus ainult armastus. Täna on minus ainult armastus.“

Sama strateegiat kasutasin mõni minut hiljem lapsega. Peatasin oma sisemise kriitiku enne, kui minu suust jõudsid lipsata sõnad, kui lohakalt ta oma asju kotti pakib. Neelasin haavavad sõnad alla ja pühkisin hukkamõistva ilme näolt. Juba mõne päevaga nägin, et minu stopp-tehnika aitas kontrolli-, dikteerimis- ja kritiseerimishimu vaigistada.

Hakkasin vigade ja segaduse taga selgelt nägema seda, mis oli tõeliselt tähtis.

Ka minu tütar muutus tänu sellele. Tal tekkis katsetamisjulgus ja ta hakkas oma soove väljendama. Ta valmistas nukumööblit ja -riideid ning müütas neid naabruskonnas. Ta hakkas uusi toiduretsepte proovima. Miski tema ettevõtmistest polnud täiuslik, puhas ega veatu, aga iga kord kui ütlesin midagi head, nägin teda õitsele puhkevat. Hakkasin vigade ja segaduse taga selgelt nägema seda, mis oli tõeliselt tähtis.

Hakkasin nägema oma lapse sisemist ilu, kui ei otsinud enam välist täiuslikkust. Hakkasin pöörama suuremat tähelepanu sellele, kes ta on, mitte sellele, millised on tema saavutused. Lasin tal olla tema ise, selle idealistliku pildi asemel, mis oli minu peas. Nii tekkis meie vahele tõeline side.

Veidi vähem kui kaks aastat pärast täiuslikkusest ja kamandamisest loobumist sain imelise kingituse. Tütar hooldas enne kooli minekut oma aiakest, mille oli rajanud otse keset õue. Vaatasin köögiaknast, kuidas ta suure armastusega oma tillukesel maalapil tegutses. Tema näol peegeldus rõõm, ta oli selgelt rahul.

Tegin lapsest pildi ja saatsin vanematele. Mu vanemad kirjutasid mulle vastu sellise kirja: „Aitäh selle imelise pildi eest. Viimase kahe aasta jooksul oleme oma tütretütres näinud tohutut muutust. Tema silmis pole hirmu. Ta ei pelga enam, et ärritab sind või et oled temaga kannatamatu. Ta on palju õnnelikum ega ole enam pinges. Ta kasvab ja muutub rahulolevaks, loovaks ja hellaks inimeseks. Teame täpselt, et tema muutused on seotud muutustega sinus.“

Ma tean nüüd, et halvustamine ja enesekriitika ei muuda meid targemaks, paremaks ega väärtuslikumaks. Kamandamine ja lapse tegevuse lakkamatu parandamine ei tee last meeldivamaks, enesekindlamaks ega edukamaks. Võtkem vabalt. Keegi pole täiuslik! Pole vaja end pidevalt survestada ega püüelda võimatu täiuslikkuse poole.

Ja lõpetuseks: armastus sobib alati ja hästi igaks uueks alguseks.

Rachel Macy Stafford on õpetaja, kes on töötanud kümme aastat laste ja nende vanematega. Kirjutamisele pühendunud ema tundis nelja aasta eest suurt vajadust jagada oma teekonda sellest, kuidas ta õppis segavatel asjadel minnalaskmist ning mõistis, mis on tõeliselt tähtis. Ta alustas blogiga „Hands Free Mama“, kus ta pakkus lihtsaid meetodeid, et leida tee armsate inimeste südamesse. Tema blogi külastab keskmiselt miljon inimest kuus.