Kui lapsel on hirm….

LAPSED: kuidas rääkida hirmutavatel teemadel

Tekst: Kaire Talviste

ilmus ajakirjas Pere ja Kodu

Isegi siis, kui sinu laps teeb näo, et meedia vahendatud traagilised sündmused teda ei loksuta,  ära lase sellest end petta. Ta on häiritud ja mures. Kuidas saaksid sina teda toetada?

Ukraina sõda, Pariisi terrorirünnakud, Süüria põgenikud, allakukkuvad lennukid, koolitulistamised, tsunamid, metsapõlengud, üleujutused, tornaadod, epideemiad, enesetaputerroristid, maailmalõpu ennustused jne, jne, jne. Maailm ei tundu just kuigi tore paik, kui toetuda vaid meedia vahendusel välgukiirusel levivale infotulvale. See pilt jõuab igaüheni, kellel on silmad peas ja kõrvad, mis kuulevad. Mõistagi ka lasteni, kes on selles osas eriti tundlikud.

Et lapse elukogemus on väike ja seetõttu on juhtnust raske aru saada, täidab ta „lüngad“ oma hirmudega. Millele omakorda annavad lisajõudu eakaaslaste omad ning täiskasvanute vestlusest kuuldud fraasid. Nii elasid näiteks paljud algklasside lapsed pärast Pariisi terrorirünnakuid ärevusega, et kohe algab Eestis sõda. Mõned neist kurvastasid, et kodud tuleb maha jätta ja muretsesid, kas lemmikloomad saab ikka põgenedes kaasa võtta.

Hirm kaotada oma vanemad

Täiskasvanute maailm on halastamatu. Vahepeal, kui parasjagu midagi katastroofilist ei juhtu, tullakse välja ennustustega. Mõne aasta eest pasundasid paljud kanalid maailma lõpust. Täiskasvanuile ehk mõnus meelelahutus (kuigi raske on näha selles meelt lahutavat poolt!) on laste seisukohast vaadatuna ülimalt vastutustundetu. Võid endale vaid ette kujutada, millist hirmu võib lapsesse külvata teadmine, et varsti ei ole enam teda, tema kallist ema, isa, õde, venda ega isegi mitte seda maailma. Kõike seda, mis on andnud talle turvatunde. Mis siis alles jääb?

Laps võib oma murega jääda isolatsiooni, sest ta ei oska või ei julge sellest isegi rääkida.

Eks ole täiskasvanutelegi eksistentsiaalsed teemad sageli ängi tekitavad, ent samas on meie käsutuses rohkem toimetulekuviise. Laps võib oma murega jääda aga isolatsiooni, sest ta ei oska või ei julge sellest isegi rääkida. 3-5aastastel on hea fantaasia, mis toetab nende arengut, ent samas võib selle pinnalt tekkida ka ebarealistlikke uskumusi. Näiteks võib laps karta, et kui ta oma hirmu välja räägib, siis need asjad just juhtuvadki. Usk, et tal on müstiline võime halbu asju niimoodi ära hoida, on lapsele vajalik selleks, et tulla toime liiga hirmutavate asjadega, mis ei allu kuidagi tema kontrollile.

Kui äkki hakkas tulema uudiseid Süüria põgenikest, küsis laps, kes jälgib uudiseid agaramalt kui tema vanemad: „Emme, kes need pabulased on?“ Ta polnud seda sõna varem kuulnud. See oli tema viis algatada arutelu teemal, mis teda tegelikult häiris. Videopildid lastest, kelle vanemaid ei näi läheduses olevat, kes on räämas ja toiduta, ning kes näikse kellegi eest põgenevat, ei lase tal õhtuti uinuda. Lapsed hakkavad kergesti end nende olukordadega samastama. Mis siis, kui see juhtub ka minuga? Minu perega? – on küsimused, mida mõni laps julgeb väljendada ja teine mitte. Oma vanemate kaotamine on iga lapse suurim hirm.

Mida laps tunneb?

Korduvad hirmutavad kaadrid võivad laste meelerahu pikaks ajaks röövida. On tõendeid selle kohta, et videos nähtu jääb lapse meeltesse kauemaks, kui trükimeedia pildid ning raadiost kuuldud saated. Austraalia psühholoogi dr Susie Burke`i sõnul on otsekaadritest eriti häiritud just veidi suuremad lapsed, koolieelikud ja algklasside lapsed, kes saavad juba aru, mis toimub, aga ei mõista veel, et tegu on erakordse juhtumiga, mida iga päev ette ei tule.

Selliste uudiste suhtes on eriti haavatavad kaotust kogenud või traumeeritud lapsed ning neurootilisemad lapsed, kes kalduvad juba oma loomu poolest kergemini tundma hirmu ja ärevust. Ühiskond tekitab hirme ja sellest pole ükski põlvkond pääsenud – ühed kartsid kommunismi, teised Siberisse viimist, kolmandad tuumasõda jne. Praeguse põlvkonna jaoks teeb olukorra raskemaks see, et lasteni jõuab non-stop kõik, mis maailmas toimub.

Lahenduseks pole aga traumeerivate uudiste varjamine, mis tegelikult polegi tänapäeval eriti võimalik. Varem või hiljem jõuab kõik nagunii lapse kõrvu ja salatsemise pärast võib see mõjuda veelgi hirmutavamalt. Sinu laps vajab hoopis ekstratoetust ja tähelepanu, ta tahab teada, et ta on hoitud ja samas vajab ta infot, mis tegelikult toimub, et asju mõtestada. Meediavoolu ei saa peatada, küll aga saad sa oma lapsi nende uudiste mõjude eest kaista ja taastada laste hingerahu.

Kuidas hirmu vähendada

Alusta sellest, et piirad vägivaldsete ja ärritavate saadete vaatamist ja ütled, et anname telekale nüüd natuke puhkust. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes veedavad tunde traagilisi sündmusi jälgides, kogevad enam meeleheidet, on kergemini ärrituvad, nad tunnevad end üksikumana ja haavatavamana. Nad ei saa uinuda, sest pea on täis pealetükkivad mõtteid ja nähtud kaadreid, millel on just öösel tavapärasest suurem mõju. See kehtib täiskasvanute, aga veelgi enam laste puhul.

Kui parasjagu on maailmas taas midagi eriti traagilist juhtunud, võta endale lapsega koos olemiseks rohkem aega.

Ärevate sündmuste ajal jälgi, et säiliks rutiinsed tegevused, sest järjepidevus annab lapsele tuttavlikkusest tuleneva turvatunde. Stressirohkel ajal mõjuvad kõik igapäevased toimingud (koolis käimine, spordiring, traditsioonilised ettevõtmised) julgustavalt. Kui parasjagu on maailmas taas midagi eriti traagilist juhtunud, võta endale lapsega koos olemiseks rohkem aega: mängige, joonistage, minge õue jalutama. See aitab lapsel jääda praegusesse hetke, kus ta on koos oma armsa vanemaga, tal on kõik hästi ja ta on hoitud. Kindlasti räägi oma lapsega neil teemadel, mis maailmas toimub, sest sõnad võtavad hirmult jõudu vähemaks. Sel moel lood sa ka head kontakti oma lapsega, oled temaga n-ö kaasas.

Millal otsida abi?

Enamasti on lapsed pigem häiritud kui traumeeritud. Mõnedel lastel võivad hirmud aga süveneda ja hakata häirima tema toimetulekut ning õpivõimet. Ta ei julge näiteks kooli minna, sest kardab, et sinuga võib vahepeal midagi juhtuda. Tal on raske keskenduda, sest mure kaaperdab aju. Lapsel võivad olla korduvad häirivad mõtted, hirmutavad kujutluspildid ja tugev hirm surma ees.

Laste püsivad hirmuseisundid võivad avalduda mitmesugustes sümptomites nagu klammerdumine, närvilisus, agressiivsus, depressiivsus, keskendumishäired ja õpiraskused. Sageli võib esineda unehäireid ja voodimärgamist; laps võib kurta, et tal on süda paha või et tal on pea- ja kõhuvalud. Kui hirmud hakkavad elu segama ja on püsivad, siis tuleb nendega tegeleda, muidu need tõenäoliselt süvenevad. 

Kuidas oma last kuulata ja toetada?

  1. Tunnusta lapse hirmu, isegi kui sinu meelest on see mõttetu.
  2. Ära kunagi naeruväärista ega pisenda lapse hirmu ega sunni last sellest üle olema. Hirm ei kao selle peale ära, laps lihtsalt ei usalda pärast sulle oma sisemaailma.
  3. Kasuta lapsega rääkides eakohast sõnavara, ära lämmata teda liigse info ja veenmiskunstiga.
  4. Julgusta last küsima ja vasta talle ausalt, ta saab aru, kui sa vassid ja see ei tekita usaldust.
  5. Õpeta oma last hirmu suurust hindama, siis selgub, et see on arvatust tegelikult väiksem. Näiteks võiks väikelaps hinnata seda oma kehal:
  • olen hirmu täis kuni oma põlvedeni (mitte väga hirmul);
  • kuni kõhuni (natuke enam hirmunud);
  • pealaeni (täiesti kohkunud).

Suurem laps võib hirmu suurust hinnata 10 palli süsteemis.