Kuidas rääkida lapsega sõjast ja terrorist

Sõda ja terrorism pole midagi, mida oleks lihtne mõista ja aktsepteerida. Vanemad ja ka teised täiskasvanud saavad lapsi aidata sel moel, kui nad panevad tähele, mis lapsi vaevab ning julgustavad neid küsimusi esitama ja vastavad neile ausalt ning toetavalt. Kuigi need vestlused pole lihtsad, on need väga olulised, et aidata oma lapsel mõista maailma, kus ta elab ja olla lapsele toeks, et ta oma muremõtetega üksi ei jääks.

Laps võib oma mure maskeerida, rääkides teistest lastest, kellel on halb ja kes kardavad. Tegelikult on sinu lapsel hirm. Ära libise sellest üle, vaid kutsu ta vestlusse ning kasuta selleks ka ise „teisi lapsi“, sest sel moel on lapsel turvalisem neid teemasid käsitleda. Võid näiteks öelda: „See, mis telekast just näidati oli tõesti hirmus ja kurb. Paljud lapsed, kes selliseid asju näevad, hakkavad kartma, et sama juhtub ka nendega. Ma mõtlen, et äkki sinagi kardad, et meie perega võib midagi taolist juhtuda.“

Räägi lapsele kindlasti eakohases keeles, mis juhtus.

Kui laps küsib, kas see võiks juhtuda ka temaga, siis pelgalt ei ütlemise asemel rahustab last oluliselt paremini põhjendatud vastus. Räägi lapsele kindlasti eakohases keeles, mis juhtus. Ole temaga aus, ära anna ebarealistlikke lubadusi, aga ära mine ka äärmustesse ega hirmutavatesse detailidesse. Rõhuta ka seda, et tegu on harva esinevate juhtumitega.

Näiteks: Maailmas on asju, mis ei allu meie kontrollile ja on ka halbade kavatsustega inimesi. Ma ei saa sulle lubada, et halbu asju mitte kunagi ei juhtu, sest ma ei tea seda. Siiski on suur tõenäosus, et meiega nii ei lähe, sest need on väga erandlikud sündmused. Ja peale selle on väga palju inimesi, kes töötavad selle nimel, et maailmas oleks ohutu elada. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, meie hoolitseme sinu eest alati ja hoiame sind.

Räägi halbadest tegudest, mitte halbadest inimestest. See aitab vältida ärevust ja hirmu, et „pahad“ tulevad lapsele järgi.

Üheskoos võite arutleda ja mõelda, kes on need inimesed, kes hoolitsevad turvalisuse eest ja mida nad täpsemalt teevad (nt presidendid, peaministrid, eriagendid, diplomaadid, teadlased, sõjaväelased jne). Räägi halbadest tegudest, mitte halbadest inimestest. See aitab vältida ärevust ja hirmu, et „pahad“ tulevad lapsele järgi. Ole valmis selleks, et laps küsib sama asja mitu korda, sel moel otsib ta julgustust.

Mõned lapsed pole võimelised rääkima oma mõtetest, tunnetest ja hirmust. Neile on lihtsam joonistada või mänguasjadega mängida, mis on samuti väga head viisid hirmudega toimetulekul.

Oluline on avatud vestlus lastega: ära alaväärista nende hirme, luba neil esitada küsimusi ja lase neil tunda, mida nad parasjagu tunnevad. Nii saad sa vanemana aidata raskete asjadega toime tulla ja vähendada nende ärevaid emotsioone.

Kui laps näib hirmunud, siis tunnista, et juhtunu oli tõepoolest hirmus ja et paljud lapsed ning täiskasvanud tunnevad samamoodi. „Ära muretse, siin pole midagi karta,“ pole parim reaktsioon, sest kuigi see on tõenäoliselt tõsi, jääb lapsele tunne, et sa ei mõista teda, sest tema tunneb ju ikka seda, mida ta tunneb. Kui tunnustad oma lapse mõtteid, tundeid ja reaktsioone, julgeb ta teinekordki oma haavatavust sinuga jagada.

Miks on nii oluline aidata lapsel nendest rasketest tunnetest läbi tulla?

Lapsed, kelle sügavaid tundeid kuulatakse, usuvad rohkem endasse, oma jõudu ja intellekti. Neil on parem õpivõime, sest nad ei ole hõivatud oma tunnete allasurumisega. Ühtlasi õpivad nad oma tundeid tundma ja nendega toime tulema.

Lastega tunnetest rääkimine annab neile vajaliku sõnavara, et ennast väljendada.

Arutle lapsega teemal, mida tähendab armastatud inimeste, aga ka asjade kaotamine, mida tähendab lein. On normaalne, et inimesed tunnevad erinevaid tundeid ja kurbusega on väga loomulik nutta. Lastega tunnetest rääkimine annab neile vajaliku sõnavara, et ennast väljendada. Need on väärtuslikud vestlused, mis loovad teie vahele veel tugevama sideme.

Lapsed õpivad sellest, mida nad näevad telekast, oma vanemate ja ka õpetajate käitumisest. Nad kirjutavad mitmeid asju endale kõrva taha, kui kuulavad täiskasvanute vestlusi, ja jälgivad hoolega, kuidas sa mingitele sündmustele reageerid. Jää rahulikuks ja tähelepanelikuks, nii aitad parimal moel lapsel hirmuga toime tulla.

Lapsele on rahustav kuulda, et ka sina oled sama tunnet kogenud. Võid meenutada aega, kui olid ise alles laps ja muretsesid sõdade ning kriiside pärast. Nüüd saad sa talle julgustuseks öelda, et muretsesid tühja, sest neid ei tulnudki. Aga sa mäletad, kui hirmutav oli mõte oma lähedaste kaotusest. See ei võta lapse hirmu ära, aga on talle toetav teadmine. Tunnista sedagi, kui oled sündmuste pärast ärev, mures või kurb. Tee seda nii, et jääksid lapse jaoks toetavaks vanemaks, mitte ei muutuks seeläbi ise veel suuremaks hirmu kehastuseks.

Need vestlused võivad olla vanematele rasked, sest tegelikult võid sinagi tunda suurt hirmu, aga kardad seda tunnistada. Häbeneda pole siin midagi, sul on pere ja on loomulik soovida, et nende elu oleks turvaline. Ära jäta end üksi, vaid otsi kindlasti üles mõni hea sõber, kellega end jagada. Saad kohe praktikasse panna teadmise, mida oma lastele õpetada – et jagatud mure on pool muret.

Suuremate lastega võiks algata ka arutelu teemal, mis nende meelest juhtus. See aitab vältida hirmutavate kujutluste liiga suureks ja käsitlematuks kasvamist. Selgita kindlasti, et kõik, mida nad sotsiaalmeediast kuulevad, ei pruugi vastata tõele. Vanemana võiksid sa selgitada väärarusaamu. Väldi stereotüüpe, rassi, rahvuse või usu järgi hinnangute andmist. Kasuta olukorda pigem selleks, et kasvatada lapses tolerantsust ja selgitada talle, mis on eelarvamused ja miks need pole head.

Aita lapsel näha, et põhjus, miks need asjad üldse uudistesse jõuavad, ongi selles, et neid esineb harva.

Vanemate lastega võib mõtiskleda selle üle, kui suur on vahe võimalikkuse ja tõenäosuse vahel. Tõepoolest, nii vägivald kui terrorism võib aset leida kõikjal maailmas, ent tõenäoliselt ei juhtu see sinu kodukandis. Miljoni lennu kohta juhtub õnnetusi üks või isegi veel vähem. Aita lapsel näha, et põhjus, miks need asjad üldse uudistesse jõuavad, ongi selles, et neid esineb harva.

Rahustavalt mõjub see, kui aitad lapsel mõista vahemaad toimunud sündmuste ja sinu kodukoha vahel. Televiisor toob juhtumid teie elutuppa, aga maakaardilt võid näidata, kui kaugel on Süüria või Pariis Eestist.

Teismelisi võib ärritada ka ebaõiglus. Kuidas keegi saab nii teha inimestele, kes üldse asjasse ei puutu ja miks? See tekitab viha ja agressiooni, mis on tegelikult head tunded, kui need rakendada headeks tegudeks. Leidke viis, kuidas teha midagi, et maailm oleks parem paik. Kui lapsed saavad koguda raha või asju ja teha annetusi, saavad nad seeläbi tagasi tunde, et midagi on siiski nende võimuses.

Juhi lapse tähelepanu ka sellele, et seal, kus juhtuvad halvad asjad, on alati palju inimesi, kes teevad head ja tulevad appi. „Kus iganes juhtub mingi katastroof, pööra alati pilk aitajate suunas – sest siis sa tead, et alati on lootust,“ on öelnud Ameerika lastesaadete juht Fred Rogers. See on julgustav viis näha asju hoopis teise nurga alt.