Hirmudest ja ärevusest mänguga võitu

Lastel on palju hirme, millega vanemad toime ei tule. Soovitus, mitte hirmu tunda, ei tööta. Loogiline selgitamine, et siin pole ju midagi karta, ei aita. Hirmutavate asjade ja olukordade vältimine hakkab aga lapse arengut pärssima. Mida teha?

Trinity oli umbes aastane, kui ta vanaemaga mööda sügisest Haapsalu linna jalutas. Väikelinna idüll, millest Ilon Wikland on maalinud imelisi pilte, kujunes Trinity jaoks aga õuduseks. Korraga jäi ta seisma ja hakkas paaniliselt karjuma. Vanaema ei osanud muud arvata, kui et laps ehmus tuules keerlevate lehtede peale.

Kui see pakkus täiskasvanutele veidi nalja, siis sellele järgnev enam mitte. Praegu on Trinity 8-aastane ja kardab lisaks pimedusele ka putukaid ja usse. Sügisel, kui laps pidi vihmase ilmaga kooli minema, tuli ta ukselt tagasi ja kuulutas, et tema üksi ei lähe, sest õues on nii palju vihmausse. „Meie jaoks oli see mõistatus, kuidas saab vihmausse karta, nad ei hammusta ega tee midagi,“ räägib Trinity ema Annika Tisler (31). „Püüdsime last veenda, et nad pole hullud, et astu üle, ära vaata maha. Miski ei mõjunud. Lõpuks pidin temaga kaasa minema.“ Kuna laps oli ärev, siis tundusid isegi puudelt langenud oksad talle vihmaussidena ja näis, et neid on igal pool.

„Meie jaoks oli see mõistatus, kuidas saab vihmausse karta, nad ei hammusta ega tee midagi.“

Pere elab maal ja see teeb Trinity elu üpris keeruliseks. „Suvel on lapsest täitsa kahju. Siis on ju sääsed, parmud ja kärbsed. Ta kardab isegi liblikaid. Kui hakkan aias rohima, siis ta tahab aidata, aga nii kui näeb sipelgaid, jookseb tuppa. Ma ei teagi, kuidas ta üldse maal suudab ellu jääda. Kui õhtuti grillime, siis ta istub meie kõrval, sest teab, et tapame putukad ära. Kui sääski on palju, siis läheb ta tuppa ära.“

Ka ema kardab

Kuigi perel oleks võimalik pakkuda kahele tütrele Trinityle ja temast aasta nooremal õele Greetele võimalust eraldi tubadeks, polnud Trinity pimeduse hirmu pärast selleks valmis. Ema tunnistab, et on ise samuti väikesest peale pimedust kartnud ja kardab siiani. „Kui ma isegi kardan, kuidas ma siis ütlen lapsele, et ära karda. Et pime on sama, mis valge, ainult et päikest pole. Kui olen üksi, siis panen kõik tuled põlema, teleka mängima, uksed lukku.“ Annika arvab, et ega selle hirmuga polegi suurt midagi teha. „Mõnes mõttes on see ka hea hirm. Siis ei hakka laps pimedas ringi hulkuma, tuleb õigel ajal tuppa vähemalt.“

“Kui olen üksi, siis panen kõik tuled põlema, teleka mängima, uksed lukku.”

Ja nii ongi. Õhtuti, kui õues pimedaks läheb, küsib laps, kui palju kell on, sest tema kujutluses tulevad südaöösel välja kõik pahad inimesed: murdvargad ja lapseröövlid. „See, et ta vargaid ja lapseröövleid kardab, on minu süü. Uudistest ikka kuuled ja arutad, kui mõni laps on kadunud. Trinity kord küsis, et kuhu nad siis kaovad. Ma vastasin, et maailmas elavad halvad inimesed, kes võtavad endale väikseid lapsi ja viivad nad vanemate juurest ära. Lugesin sõnad peale, et võõrastega ei tohi rääkida. Ainult siis, kui emme ja issi on juures.“

Otseselt pole Trinity hirmude pärast perel midagi tegemata jäänud ja ema loodab, et ehk kasvab laps sellest ühel päeval välja. „Kogu aeg peab teda rahustama, aga üldiselt ma pole mõelnud, kuidas veel teda aidata võiks. Olen kõrval, hoian kätt, proovin seletada, et asi pole nii hull.“ Ema tunneb end lapse hirmude pärast ka veidi süüdi, sest peab end „hulluks kanaemaks“. „Olen ise hästi ettevaatlik ja manitsen ikka, et ära mine, ära tee!“

Ärevevad vanemad, ärevad lapsed

Ärevusel on tegelikult täiesti positiivne ja eluterve pool – see hoiab meid ohtude eest ning aitab vajadusel efektiivselt tegutseda. Kui oleme ohus, siis pole aega, et kõike hoolikalt läbi mõelda – vajame kiiret reaktsiooni ja ärevus on kiirem kui mõte. Ent kui ärevus vallandub iga pisema muutuja korral, sellega kaasneb tohutu stress, teatud olukordade ja tegevuste vältimine, mingid asjad ei saa sel põhjusel kunagi lõpetatud ja laps on „murest haige“, on vaja sellega tegeleda. Liiga palju ärevust ei tapa, küll aga teeb see õnnetuks.

Kui oleme ohus, siis pole aega, et kõike hoolikalt läbi mõelda – vajame kiiret reaktsiooni ja ärevus on kiirem kui mõte.

Ärevuste ja hirmude algust peetakse selliseks vanamoodsaks nature-nuture kombinatsiooniks. Ühelt poolt siis geneetiline pärand, mis väljendub lapse isiksuseomadustes ja temperamendis. Temperamenti põhjalikult uurinud Harvardi psühholoog Jerome Kagan avastas, et 10-20% inimestest on juba sünnilt kõige uue suhtes ärevamad ja reaktiivsemad. Nad on pidevalt valvel, nende sisemine ohusignaal vallandub kergemini, on dramaatilisem ja raskemini väljalülitatav.

Teisalt mõjutab lapsi kasvatus. Ärevad lapsed kasvavad sageli ülekaitsvas ja närvilises keskkonnas, kus vanem hüüatab sageli: „Ole ettevaatlik!“ Ärevus on nakkav, sest vanema liigne muretsemine annab lapsele teada, et maailm pole ohutu koht või et vanem ei usu tema toimetulekusse. Raamatu „The opposite of worry“ autor Lacwrence J. Cohen on seda meelt, et parim, mida ärevate laste vanemad oma laste heaks saavad teha, on tegeleda omaenda ärevustega.

Ärevus on nakkav, sest vanema liigne muretsemine annab lapsele teada, et maailm pole ohutu koht.

Ent, kuidas kujuneb häbelikel, kartlikel ja pärsitud lastel täiskasvanuna ärevushäire? Vastuseks on vältimine. Kõik, kes on ärevust kogenud, soovivad, et seda olemas poleks, sest see tunne on nii ebameeldiv ja häiriv. Seda raskem on vanemal näha oma last ärevuste ja hirmudega maadlemas. Tahaks ta ära päästa või maa peale tuua sõnadega, et siin pole ju midagi karta. Tahaks teda hoida nende ebameeldivate kogemuste eest: ah, ära siis mine sinna peole, kui sa nii väga kardad, et keegi sinuga ei räägi; jää pealegi täna koju, kui kardad, et õpetaja sind matemaatikas küsib; olgu, ma ei pane sind siis ujumistrenni, kui sa end ebamugavalt tunned. Nii algabki vältimine, mis ei aita lapsel hirmudest jagu saada ja oma võimekust tajuda.

Kuidas last aidata?

Vanematena on meie ülesanne aidata lapsel oma hirmudega kohtuda. Seda tuleb teha õrnalt ja kannatlikult. On paras kunst õppida oma toetavaid samme ajastama, et mitte lükata last liiga tugevasti ega liiga kiiresti. Mõne lapse puhul võib see võtta kuid kannatlikkust ja sul tekkib juba tunne, et see on lootusetu, kui ühtäkki on ta valmis tegema neid asju, mis näisid talle ületamatud.

Esimene samm sellel teel on empaatia, sest mõistmine kasvatab pigem lapse enesekindlust, kui tema hirmude häbistamine ja naeruvääristamine. Sulle võib tondihirm näida tobe, aga tema jaoks on hirm tõeline. Mõned laused, kuidas lapsega empaatiliselt rääkida: ma näen, et sa kardad; see oli tõesti hirmutav; kui mul oleks selline uni, ma oleks ka hirmul.

Mõistmine kasvatab pigem lapse enesekindlust, kui tema hirmude häbistamine ja naeruvääristamine.

Empaatia ei tähenda aga seda, et peaksid tema hirmudega kaasa minema. Järgime samm on rahuliku enesekindluse süstimine ja julgustus edasi liikuda. Näiteks: vaata mulle otsa, kas ma olen hirmunud?; ma näen, et sa kardad ja ma tean, et ohtu pole; sa võid nutta ja hirmust väriseda, ja siis teed järgmise sammu, ma olen kogu aeg siin sinuga.

Kui see jutt ei mõju lapsele 15 sekundi jooksul, siis on ta liiga ärev, et rahuneda. Ära rohkem enam räägi. Nüüd mõjub puudutus paremini kui ratsionaliseerimine. Silita, kallista, hoia teda oma süles, kuni ta hakkab rahunema.

Mängulised lähenemised

Hirmud tekitavad lapsele tunde, et ta on väike ja ebakindel, nüüd vajab ta tasakaaluks aga tunnet, et ta saab hakkama küll, et tal on jõud ja oskused, et oma hirmudega toime tulla. Siin tuleb sulle appi mängulisus – keel, mida lapsed mõistavad palju paremini, kui täiskasvanute loogika. Mäng toob naeru, naer lõõgastab hirmu ja mängus saavad nemad olla superkangelased – kõige tugevamad ja hirmsamad.

Kergete hirmude seljatamiseks on hea rollide vahetus, eriti väikeste laste puhul. Vanem on hirmunud, laps aga enesekindel. Sinu ülesanne on kuulutada, et sa ei karda midagi. Kui laps sind aga müksab või hüppab ootamatult peidust välja, kiljatad hirmust ja peidad end lähimasse kohta. Ja nii mitu korda.

Mäng toob naeru, naer lõõgastab hirmu ja mängus saavad nemad olla superkangelased – kõige tugevamad ja hirmsamad.

Ka müramismängud on hea viis laste hirmude ja pingete maandamiseks. Kui laps saab su padjaga pikali tõugata või sind ümber lükata – saab ta kontakti oma jõuga. Väga äreva lapse puhul on kehaline kontakt asendamatu. Õpeta teda ka sügavalt hingama – rohkem pane rõhku väljahingamisele, siis tekkib kopsudes ruumi sissehingatavale õhule. Rahustavalt mõjub see, kui panna käed külma vee alla.

Väga äreva lapse puhul on kehaline kontakt asendamatu.

Laps võib oma koletistest joonistada pilte, vastukaaluks mõelda endale supervõimeid, mida ta vajab, et neid koletisi võita. Pahad unenäod võite uputada WC-potti – kindlasti tuleb vett peale tõmmata. Pahale unenäole võib laps mõelda ka sellise lõpu, mis talle meeldib. Võid mänguliselt uurida, kui suur on lapse hirm tema kehas: üle pea, rinnuni, põlvedeni või ainult natuke varba otstes? Nii saab hirm konkreetsema kuju. Järgmiseks saad uurida, et mida oleks vaja, et hirm saaks väheneda. Lastel endil on päris häid ja loovaid ideid – ühtlasi saab ta seeläbi tagasi oma jõu.

Kolm mängu, kuidas hirme seljatada

Lastele pole sageli abi lihtsalt rääkimisest. Neid aitab hirmust jagu saada mäng, milles on kolm olulist elementi. Vanem ja laps mängivad koos. Mäng toob esile naeru ja see lõõgastab hirmu. Mängus saab laps kehastada tugevat või hirmutavat tegelast – ehk rollid on vahetuses.

Lõõgastav fantaasiamäng

Vanem võtab ühe kaisulooma, kellest saab lapse tohutult innukas ja bravuurikas turvaülem. Too käib siis tähtsalt ringi ja teatab: „Olen kuulnud, et siin luusib ringi igasuguseid ohtlikke tegelasi!“ Ta uurib tuba, et neid tabada, on samas super julge ja praalib, et ei karda kedagi. Kuni märkab äkki ohtu! Mingit teist mänguasja. Ta ehmub ja pageb kiiresti peitu ning karjub samal ajal hirmust.

Lapsed hakkavad tavaliselt seda kontrasti nähes naerma ja see ongi eesmärk. Kui oht kaob, tuleb turvaülem jälle välja ja hakkab taas kiitlema, kuni märkab uuesti ohtu ja kõik kordub taas. Mõni laps toob selle peale välja uusi mänguasju, et turvaülemat hirmutada ja näha tema ülihirmunud reaktsiooni.

Ma ei saa seda vaadata

See mäng on arglikele lastele, kes hoiavad seltskonnast ja ühistest tegevustest eemale ja võivad seepärast kergesti end väljajäetuna tunda. Näiteks ta seisab ühe koha peal, kui teised tegutsevad. „Las ma arvan ära! Sa ilmselt ei kavatse kõndida, eks ole!“ võib sellisele lapsele öelda. „Kõndimine on tõepoolest väga ohtlik, sest mõnikord ju inimesed kukuvad ümber, kui nad kõnnivad!“ viimased sõnad võid sosistada tõelise õudusega.

Laps hakkab selle peale ilmselt liikuma. „Oh ei, ei, ei! Ma ei saa seda vaadata,“ võid hüüda ja isegi kätega oma silmad katta. See on lapsele väljakutse, et sind veel enam hirmutada. Näiteks võib ta nüüd teha kukerpalli või hüpata. „Ei, mitte ometi seda! Juba kõndimine on liig, mis liig!“ võid mängu jätkata. Sellise mängu puhul on alati oluline olla ettevaatlik, et laps ei tunneks, et teda pilgatakse. Eesmärk on, et laps tunneks end võimsana mitte alandatuna.

Rand on vaba… on ikka või?

Vanem on selles mängus hirmunu, kes valib välja mingi naljaka või ebatõenäolise hirmu. Näiteks kardab ta kutsikaid või piraate. Ära kasuta midagi sellest, mida su laps päriselt kardab. Muidu võib mäng muutuda päriselt hirmutavaks, selle asemel et olla tehis-hirmutav. Vanem peidab end dramaatiliselt mööbli taha või teki alla ja sosistab lapsele: „Kas rand on vaba?“

Kui laps ütleb, et õhk on puhas, siis tuleb vanem peidust välja, aga ainult selleks, et avastada mingi uus asi, mis teda hirmutab. Näiteks pliiats. „Oh, ei! Piraadid olid ilmselt siin, et joonistada selle pliiatsiga aardekaarti!“ ja kohe jooksed tagasi peidukohta. Laps hüüab, et rand on vaba ja et võid välja tulla, aga sina avastad taas uue põhjuse, miks paanikas põgeneda. Selline kordus aitab lastel kasvatada sisemist julgust, mäng ja naer vähendavad tema hirme.

Lawrence J. Coheni raamatust „The Opposite of Worry“