Transseksuaalide segadust täis maailm

Tänapäeval on teavet kõige kohta väga palju, ent see pole tõukejõud, et kellestki saaks transseksuaal. Küll aga jõuab inimene oma iseärasuste äratundmiseni tänu sellele kiiremini.

Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Psühholoogia Sinule / Foto: Marina Suvoroff

Transseksuaalid tunnevad, et on sündinud vales kehas ja võivad sel põhjusel tunda isegi vastikust oma sugutunnuste suhtes. See on tõsine katsumus, mistõttu on neil inimestel sageli meeleoluhäired. „Ta tunneb, et on valesse kehasse sündinud. Ta ei saa tegutseda nagu tahab, see on stressiallikas ja keegi ei valiks seda endale vabatahtlikult,“ ütleb seksuoloog Imre Rammul. Ta soovitab kindlasti pöörduda psühholoogi või psühhoterapeudi poole, et inimene iseendaga rahu teeks.

Meestearst Olev Poolamets lisab, et paljud transseksuaalid on traumeeritud. „Kuidas sina end tunneksid, kui sulle öeldakse, et sa oled ebard? Või kui sulle öeldakse, et sa vajad ravi?“ esitab ta retoorilisi küsimusi. Tema meelest on oluline, et neid inimesi ei tögataks ega mõnitataks, sest see omapära on neile kaasasündinud. Mõned neist võivad tahta hormoonraviga või kirurgiliselt oma sugu muuta. Kõik ei käi seda teed aga päris lõpuni. Enamasti siis, kui neil on partner, kes neid aktsepteerib sellisena nagu nad on. Mida enam eripärasid sotsiaalselt aktsepteeritakse, seda vähem tunnevad inimesed ka vajadust endaga läbi teha väga suuri muutusi.

Soovahetuskomisjonist on Eestis läbi käinud ca 40 inimest ja mõned ootavad soovahetuskomisjoni järjekorras. Kui rahulolematus oma sooga on juba aastaid kestnud, soovahetuse soov ei ole ajendatud vaimuhaigusest ja ei esine olulisi kromosomaalseid häireid, siis kätt ette ei panda. Tavakodanikele jääb sageli arusaamatuks olukord, kui transseksuaal laseb end „ümberkorraldada“ ja tema suundumus jääb homoseksuaalseks. „Sooline identiteet ja seksuaalne suundumus ei pruugi alati käia ühte jalga,“ aitab Rammul seda mõista.

Hinnangute ja mittemõistmise kartuses tulevad transseksuaalid „kapist“ välja alles pärast 30-ndat, mõnikord ka pärast 40-ndat eluaastat. Enne seda ootavad nad juba pikisilmi, et saaks kodust välja kolida, sest pelgavad oma omapära tunnistada. Kui nad seda on teinud, siis Rammuli sõnul pole reaktsioon olnud nii hirmus, kui on kardetud. „See on inimesega kaasa sündinud, seda elu jooksul ei omandata. Seepärast ei peaks ka vanemad hakkama mõtlema, mida nemad on valesti teinud,“ lisab Rammul.

Kes on kes?

• Kaksikrolli transvestiidid kannavad vastassoo riideid, aksessuaare ja meiki. Tüüpiliselt ei kaasne selle ümberkehastumisega seksuaalset erutust.
• Küll erutub aga vastassugupoole rõivaid kandev fetišistlik transvestiit, kes soovib sel moel saada seksuaalset rahuldust.
• Mõned vanemad on kokku puutunud ka lapseea sooidentiteedihäirega eelpuberteedieas, kui nende laps soovib kanda vastassugupoole rõivaid ja mängida vastassugupoole mänge. Tütarlaps võib näiteks väita, et varsti hakkab tal noku kasvama. Kuigi vanemad seda pelgavad, ei pruugi see viidata transseksuaalsusele. Ent homoseksuaalsust täiskasvanueas esineb neil lastel keskmisest enam.
• Lisaks on hermafrodiidi diagnoosiga inimesi, kellel on mõlema sugupoole välised suguelundid.
• Pseudohermafrodismi korral pole inimese sisemised ja välimised suguelundid vastavuses.