Tikid muudavad vanemad ärevaks

Paljudel lastel esineb tikke ehk tahtmatuid, korduvaid liigutusi, mis valdavalt täiskasvanuks saades kaovad.

„Nii kui koolis on pingelisem aeg, on tikid kohe platsis,” muretseb Malle oma poja pärast. Tikid ehk tahtmatud, kiired ja korduvad liigutused või häälitsused tõmbavad nii õpetajate kui ka kaaslaste tähelepanu. Nii mõnigi lapsevanem on sunnitud minema kooli aru andma, miks tema laps kohatult kätega vehib või õlgu kehitab, ilma mingi selge eesmärgita. Ei tea, kas narrib ehk õpetajat!

„Liigutused on tavaliselt sarnased ja kontekstist väljas ehk tehakse liigutusi, mida sel hetkel ei peaks sooritama ja seda pannakse tähele,” selgitab Tallinna lastehaigla neuroloogiaoksakonna juhataja dr Valentin Sander tikide olemust. Tikid võivad avalduda juba 3-4aastaselt, poistel sagedamini kui tüdrukutel. Dr Sander tõdeb, et kuigi statistikat selle kohta ei peeta, võib ta oma kogemusele tuginedes öelda, et tikide esinemine pole aastatega sagenenud. Igast 5‒10 lapsest ühel on aeg-ajalt mööduv tik.

„Liigutused on tavaliselt sarnased ja kontekstist väljas ehk tehakse liigutusi, mida sel hetkel ei peaks sooritama ja seda pannakse tähele.”

Enamasti põhjustavad tikid vanematele suuremat muret, kui nende all kannatavatele lastele. Mõni laps ise ei märkagi, et ta sageli köhatab või korduvalt pead raputab ja silmi pilgutab. Vanemad muutuvad nende märkide osas aga väga murelikuks ja püüavad neuroloogile aega saada esimesel võimalusel või veel varem. Dr Sander lohutab, et tikid on enamasti healoomuline ja iseparanev protsess. Puberteediks on 95% lastest tikid kadunud, ülejäänud 5% peavad nendega hakkama saama ka edaspidises elus.

Vanemaid paneb muretsema see, et tik võib põhjustada lapsele sotsiaalseid probleeme ja soovivad seepärast iga hinnaga ravimeid, mis tike pärsiksid. Dr Sanderi sõnul on lapsi, kes suudavad end kehtestada ja nad jäetakse rahule. Allaheitlikumate puhul kiputakse rohkem kiusama ja lapse seisundit ära kasutama. Kõik sõltub isikust, arvab dr Valentin Sander.

Ravi ja põhjused

Mis tike põhjustavad, sellele ei osata veel väga täpselt vastata. Enamikul juhtudest on need tingitud lapse kiirest arengust, valdavalt on põhjuseks dopamiini ainevahetushäire, samuti mõjutavad nende esinemist psühholoogiliselt rasked katsumused ja stressirohke eluperiood. Tikid esinevad sagedamini koos mõne teise häirega, näiteks hüperaktiivsuse ja autismi leebema vormi Aspergeri sündroomiga.

Tikid võivad periooditi erineda – vahetevahel on need väga intensiivsed, nii et terve nägu ja õlavööde on püsivas tõmblemises. Seejärel võivad tikid muutuda vähemmärgatavaks või mingiks ajaks sootuks kaduda.

Mõnikord püüavad vanemad lastearsti või allergoloogi abiga leida põhjust, miks laps sageli köhatab, teinekord tõtatakse lapsega silmaarstile kontrollima sagedase pilgutamise tagamaid.

Tike välja ravida ei saa, küll aga saab medikamentidega pärssida nende esinemist. Seda vaid siis, kui selleks on tõesti vajadus. Kui probleem on pigem vanemal, mitte lapsel, siis miks ravida last, arvab dr Sander. Iga tiki esinemise perioodil langetab arst raviotsuse vastavalt olukorrale.

Enamasti on tikid siiski tagasihoidlikud ja suhteliselt vähe väljendunud. Inimene liigutab end lihtsalt tavapärasest erineval moel. Paljud vanemad usuvad, et kui toidusedelist välja jätta aromaatsed puuviljad, võivad tikid taanduda. Seda väidet dr Sander ei kinnita. Eliminatsiooni dieete, mil toidust jäetakse välja piima- ja teraviljavalk, samuti E-ained, kasutatakse sageli laste närvisüsteemihäirete korral. Et tegu pole teaduspõhise lähenemisega, ei julge dr Sander neid võimalusi reklaamida. Küll aga tõdeb ta, et paljudel juhtudel on sellest abi olnud.

Stress mõjutab lapsi suuresti, seepärast võib tikide puhul saada leevendust ka korrapärasest režiimist. Tungivalt soovitab dr Sander seda teemat mitte lapse kuuldes arutada ega tema tähelepanu sellele juhtida stiilis, et näe jälle köhatasid või pilgutasid! „Tähelepanu juhtimine hoiab lapse jaoks tuld kogu aeg üleval ja ta hakkab seeläbi arvama, et tal on tõsine probleem. See võib langetada enesehinnangut ja põhjustada pikas perspektiivis depressiooni,” hoiatab ta.

Stress mõjutab lapsi suuresti, seepärast võib tikide puhul saada leevendust ka korrapärasest režiimist.

Üks tikiversioon, mis vanemates suurt õudu põhjustab on Gilles de la Tourette`i sündroom, mis häirib inimese elu juba olulisel määral. Inimene võib siis korrata impulsiivselt ja ohtralt helisid, teha kurgupuhastamishäälitsusi, ruiata, ühmata, või ka rõvedaid sõnu või fraase öelda. Praegu pole veel selgust, kas tegu on tikide raske variandiga või sootuks omaette haigusega.

Dr Sander selgitab, et lapse puhul, kellel esinevad samaaegselt nii liigutuslikud kui ka vokaalsed tikid, ei ole tegu automaatselt Tourette`i sündroomiga. Tema juurde on jõudnud sadu ja sadu tikidega lapsi, kellest on Tourette`i sündroomi diagnoosiga vaid kümmekond.