Teismeliste passiivsus ajab emad ärevile

Vanemad on mures, sest nende teismelised muutuvad üha passiivsemaks: nende huvidering piirdub interneti, nutitelefoni ja niisama ringijõlkumisega.

Tekst: Kaire Talviste / ilmus Eesti Päevalehes

Vaevalt mõtlevad teismeliste emad tagasi oma noorusesse heldimusega, et siis oli elu hoopis parem kui praegu. Küll aga näevad nad oma laste pealt, kuivõrd erinev on teismelisepõlv nüüd: see on nagu teine maailm, kus valitsevad internet, sotsiaalvõrgustikud, nutitelefonid ja jõlkumine. Kui see kõik lastelt ära võtta, ei oskagi nad oma ajaga midagi peale hakata.

Näpivad tunni ajal oma telefone ja kui keegi midagi huvitavat leiab, siis kommenteerib kohe valjuhäälselt.

12-aastase tütre ema Liia oli tunnistajaks sellele, kuidas tema lapse õppeedukus langes aasta alguses, just siis, kui ta oli saanud nutitelefoni. Ta polnud oma klassis ainuke ja olukord päädis sellega, et lastevanematekoosolekul nõuti: nutitelefoni ei tohi enam kooli kaasa võtta. „Õpetajat ei kuulata, temast ei tehta üldse välja. Näpivad tunni ajal oma telefone ja kui keegi midagi huvitavat leiab, siis kommenteerib kohe valjuhäälselt,” vahendab ema. „Õpetaja pole nende jaoks mitte keegi.”

Lapsele oli juhtunu suur šokk ja solvumine kestis nädala, lõpuks ta leppis ja sai aru, miks selline keeld vajalik on. „Ma ei oska end tema asemele panna,” tõdeb ema. „Kui mina olin teismeline, oli õppimine number üks, õpetaja rääkis ja sina kuulasid. Mina kasvasin üles teistsuguses ühiskonnas.”

Ema huvitab, millal ükskord hakkab teismeline mõistma, et ta õpib endale ja et mitte kellelegi teisele. „Õppimise olulisust ta ei tunneta, sest arvab, et teeb seda koolile ja emale,” lisab ta murelikult. Uueks probleemiks on nüüd linna peal jõlkumine. Tütar tuleb koolist, vahetab riided ära ja kaob – hängitakse kaubanduskeskustes ja tänavatel. Sellele võiks ehk läbi sõrmede vaadata, aga õppetöö kannatab taas.

Kontroll ja nõudmised

Raplas elav Kristiina pistab korraga rinda nii 16-aastase tütre kui 13-aastase pojaga. Tütre puhul on kõige teravamaks probleemiks õppeedukus, sest kui ema teda ei kontrolli, jäävad kodused õppetükid tegemata. Nii oli neiul matemaatika esimesel veerandil üks, aga teda ennast see ärevaks ei teinud. Kristiina on last püüdnud motiveerida lubadusega, et kui hinded korras, saab ta uue telefoni, aga see ei tööta. „Olen tal terve veerandi õppimisega kukil olnud, justkui poleks mul muud teha,” kurdab ema.

Samuti on probleemiks kokkulepetest mitte kinnipidamine. Näiteks jääb tütar õhtul kauemaks välja. Kord saatis kell kaks öösel emale sõnumi, et jääb sõbranna poole ööbima. Ema pani autole hääled sisse ja tõi tütre ikkagi koju. Mullu suvel tuli kellaajast mittekinnipidamist korduvalt ette ka pojaga. Asja sai kontrolli alla ähvardusega, et ema hakkab talle iga natukese aja tagant helistama.

Ema käib pojaga kaks korda nädalas ujumas, et ta veidigi end liigutaks.

Poeg istub pidevalt arvuti taga ja võiks seal ilmselt kogu oma vaba aja olla, kui ema talle piire ei paneks. „Kui ma ise ei jälgi, et ta lubatud ajast kinni peaks, siis poiss seda ka ei tee,” lisab Kristiina, kes leiab, et päeva ei saa vaid ühe asjaga sisustada, sellesse peab rohkemat mahtuma. Nüüd käib ema pojaga kaks korda nädalas ujumas, et ta veidi end liigutaks.

„Mind häirib see, et asjad, mida nõuan, ei hakka ise toimima,” tunnistab Kristiina, kes saab piiride panemisega hakkama, ent peab kogu aeg nendest kinnipidamist kullipilguga jälgima.

***

Kuidas lapsega koostööd teha?

Soovitusi jagab gestaltterapeut Mirjam Püvi.

Puberteedieas hakkab laps nägema, et vanemad polegi eksimatud ja kõikvõimsad, mis võib põhjustada pettumust. Saame oma lapsele näidata, et olemegi lihtsalt inimesed, kellel on siiski rohkem kogemusi. Kuigi laps ei pruugi seda juttu kohe avasüli vastu võtta või reageerida sellele ootuspäraselt, jäävad jagatud mõtted temasse n-ö tiksuma.

  • Kui laps läheb kohe pärast kooli hängima, julgustan vanemaid seadma kokkulepete ja läbirääkimistega konkreetseid piire.
  • Kasulik on lastele tagasi anda OMAVASTUTUSE pool. Seda saab teha motiveerides neid millegagi, mis neile tõeliselt huvi pakub ja mingi hüve ära võtmisega juhul, kui KOKKULEPPEST kinni ei peeta.
  • Järjepidevuse hoidmiseks on vaja kannatlikku meelt, viljad ei pruugi kohe nähtavad olla.
  • Proovi astuda „lapse kingadesse” ja tunneta, mida sina vajaksid. Laps on sulle ka partner, täieõiguslik omaette isiksus. Räägi talle sellest, väärtusta teda ja palu abi koos lahenduste, kokkulepete ja asendustegevuste leidmisel.

Lapsevanematele soovin enesekindlust piiride panekul, et jätkuks julgust oma tundeid näidata, oma lastega koos toimetada, neid inspireerida ning eelkõige hoolitseda iseenda hingerahu eest. Oma pojaga kogesin, et avameelne vestlus, kui julgesin talle oma tundeid väljendada ja küsisin tema käest nõu, kuidas temaga seotud olukorda lahendada, toimis nagu võluväel. Lapse halvustamine ja süüdistamine ei muuda midagi, tekitab vaid mõlemale halva enesetunde.