Kasuvanem pole pärisvanem
Mis on kasuvanemale lubatud, mis mitte? Millal sekkuda, millal jääda kasvatuses kõrvaltvaatajaks? Millised ootused on realistlikud ja millised mitte? Kasuvanema vastuolulistest rollidest räägib psühholoog Siiri Tõniste.
Tekst: Kaire Talviste / ilmus ajakirjas Psühholoogia Sinule
Pärast luhtunud abielu alustatakse uut suhet enamasti fantaasiaga, et nüüd hakkame ruttu ideaalset pereelu elama. Nüüd oleme lõpuks normaalne ja täiuslik pere! See on illusioon ja seda ei juhtu.
„Kasuvanemaga pere pole mitte kunagi nagu tavaline pere, see on teistsugune ja mida enam aktsepteeritakse, et seal toimivad teised rollid, seda paindlikumad ollakse suhtes,“ ütleb psühholoog Siiri Tõniste. „Mida selgemalt endale reaalsust tunnistatakse, seda valutum saab olema uue pere loomise protsess.“
Uue perekonnaga on seotud tavapärasest enam inimesi – lapsed, eelmised partnerid ja mõlema poole sugulased. Pere õhkkonda mõjutab tugevalt see, millised olid eelmised suhted ja kui lõpetatud või lõpetamata need emotsionaalselt parasjagu on. Kui eelmisest suhtest immitseb probleeme, pole võimalik neid ignoreerida ja need lisavad uuele perele tohutult lisapingeid.
Vanemad saavad üheskoos uued rollid paika panna, ent algus pole kindlasti mitte kerge. Eriti juhul kui ühe katuse alla majutatakse mõlema lapsed. Sageli püütakse neid olukordi lahendada võrdsuse lähtekohast, ent see ei toimi, sest igal perel on oma tasakaal, suhted ja harjumused.
Kuigi kasuvanemaga peredes on stressitase tavalise perega võrreldes oluliselt kõrgem on neil siiski suur potentsiaal püsima jääda. N-ö teisel ringil olevad inimesed on enam motiveeritud suhet hoidma ja probleeme lahendama, sest nad tahavad, et eelmine stsenaarium ei korduks. Suhetes on sel põhjusel ehk vähem romantikat ja rohkem ratsionaalsust, sest keskendutakse probleemide lahendamisele ning suhete toimimisele.
Ära hakka võõrast last kamandama
Suhete laabumise seisukohast on oluline, et kasuvanem ei ootaks, et võõras laps hakkab teda armastama nagu oma bioloogilist vanemat ja aktsepteerib automaatselt teda kui autoriteeti. „Lapsel ongi õigus öelda, et sa pole minu isa ja ma ei pea sind kuulama. See on õige, sest nii laps tunneb ja nii ongi,“ selgitab Tõniste.
Uus vanem ei tohiks mingil juhul hakata võõrast last kohe distsiplineerima.
Uus vanem ei tohiks mingil juhul hakata võõrast last kohe distsiplineerima, karistama ja sundima – eriti juhul, kui lapsel on muutunud elukorralduse suhtes suur vastupanu ja võõristus. Enamasti laste käest ju ei küsita, mida nad tahavad, neil tuleb lihtsalt uute pereliikmetega leppida. „Ühel hetkel on “uus vanem” tema kodus ja see on enamasti lapse meelest ebaõiglane,“ kirjeldab Tõniste olukorda laste vaatenurgast.
Ka siis, kui ema on elanud aastaid ilma kaasata ja pole oma lapsega hästi hakkama saanud, ei tohiks ta mõelda, et nüüd tuleb uus mees ja paneb korra majja. „Võõras mees ei saa võtta sellist rolli, see ei toimi,“ selgitab psühholoog.
Mida väiksem on laps, seda kiiremini ta olukorraga harjub. Teismelise jaoks ei pruugi uus vanem aga mitte kunagi lähedaseks saada. Kasuvanem ei saa asendada bioloogilist vanemat.
Kuidas toime tulla teismelistega?
Teismelistega on kõige parem luua sõbra-kaaslase suhe, kus kasuvanem ei võta endale teadlikult piiraja, käskude andja ja keeldude kehtestaja rolli.
„Kasuvanem võiks olla avatud. Lapsele tuleks teada anda, et olen sinust huvitatud. Teha ettepanekuid ühiseks ajaveetmiseks. Üheskoos tuleks arutada kogu perekonda puudutavaid teemasid, et keegi ei tunneks end kõrvalejäetuna. Mõnikord kulub pool aastat enne, kui laps on valmis pakutavaid asju kaasa tegema,“ jagab Tõniste näpunäiteid. Teismelisele võiks sageli märku anda, et kui sul on mind vaja, siis olen valmis sind aitama.
Teismelise ülbitsemist kasuvanem niisama alla neelama ei pea. Sellises olukorras tasuks väljendada mina-sõnumina seda, kuidas lapse halb suhtumine sulle mõjub. Lapsega suheldes võiks mõelda sellele, kuidas käitun ma sõbra või teise täiskasvanuga, mitte võtta endale solvunud lapse positsiooni: kui sina ei taha mind, siis mina ei taha ka sinuga suhelda. Sellisest hoiakust saab üpris ruttu paarisuhteprobleem. Ema läheb kaitsesse, sest on ju tegu tema lapsega. Lisaks kannustab teda ka suur süütunne ja ta hakkab seepeale meest tõrjuma.
Keskendu paarisuhtele
Kasuvanema kõige tähtsam ülesanne on pühenduda eelkõige paarisuhtele. Kui see toimib, saadakse ka vanemate tasandil paremini hakkama. “Kärgpere loomine võib olla vägagi vaevarikas protsess ning uutel partneritel võib palju aega ja energiat kuluda laste “lepitamisele” ning uue pere toimima saamisele. Kuid selle kestel ei tohiks unustada paarisuhet ning kahekesi olemise aega,“ kirjeldab Tõniste.
Vastutus lapse eest on pärisvanemal, kasuvanema roll on paljudes peredes pigem toetav.
Lapsed on oma vanemate suhtes tihtipeale ülekaitsvad, aga kui nad näevad, et ema või isa on taas õnnelik, siis rahunevad nemadki. Ent kui palju oma vanemlusest jagada uue partneriga? „Kui kasuisal pole seaduslikku hooldusõigust, siis pole tal ka lapsega seoses juriidilisi õigusi. Ta ei või ilma pärisvanema nõusolekuta minna lapsega arsti juurde või klassi koosolekul lapse huvides sõna võtta,“ selgitab Tõniste. Vastutus lapse eest on pärisvanemal, kasuvanema roll on paljudes peredes pigem toetav.
Väga edukalt võib toimida peremudel, kus on otsustatud, et kasuisa ei võta kasulaste osas iseseisvalt vastu olulisi otsuseid. See aga ei tähenda automaatselt, et ta lapsega ei suhtle, temast välja ei tee ja et kasuisa ja lapse vahel on jäisus – ehk tegelikult polegi mingit suhet.
Kuidas vastutust aga omavahel jagatakse, sõltub suhetest ja usaldusest. Kui palju usaldan seda meest, kas tahan, et ta minu lapse eest sel moel hoolitseks? „Partnerid võivad omavahel nendes küsimustes kokku leppida, ent kui ema tegelikkuses oma partnerit kasuvanemana ei usalda, võib ta hakata kokkuleppeid tühistama sellega, et kontrollib asju üle,“ kirjeldab Tõniste.
Kasuvanem on pigem rikkus kui puudus
Uue peremudeliga kohanemine võtab kõikidelt osapooltelt vähemalt paar aastat aega. Väiksed lapsed kohanevad kiiremini, teismelised aeglasemalt ja kui nad sind ka omaks ei võta, siis leiad vastupidamiseks jõudu teadmisest, et nad on peagi kodust lahkumas. Ent ka siis, kui kasuvanem on lapse kõrval olnud pea terve tema elu ja nende suhe on olnud hea, võib teismeliseeas tulla tagasilöök. Siis tuntakse huvi oma bioloogilise vanema vastu, sageli hakatakse teda otsima ja suhe kasuisaga võib muutuda külmemaks. „Suhted muutuvadki, nii on see igas peres,“ lohutab Tõniste.
Ent ka siis, kui kasuvanem on lapse kõrval olnud pea terve tema elu ja nende suhe on olnud hea, võib teismeliseeas tulla tagasilöök.
Psühholoog lisab, et varem kasutusel olnud võõrasema ja võõrasisa asemel on kasuvanema tiitel üpris leebe variant. „See sõna ei peagi nii mugav olema. See väljend tuletab meelde, et sa pole päris vanem. Kasuvanem peab meeles pidama, et see pole tema päris laps. Ta on teises rollis ja teise tähendusega,“ selgitab Tõniste.
Ta leiab, et seda teadmist on oluline meeles pidada, sest pärisvanem on kusagil olemas, isegi siis, kui temaga kogu aeg kontaktis ei olda. Bioloogiline vanem on alati väga tähtis, isegi siis, kui ta lapse kasvatamises ei osale. „Öelda, et mul on kaks isa, kes on võrdselt olulised, on aga ikkagi pigem rikkus kui puudus,“ ütleb Siiri Tõniste.
