„Ma olen selle intiimsuse teemaga natuke hädas,“ tunnistab neli aastat abielus olnud Maarja (33). Suhte algus oli romantiline, mil oli palju ilusaid žeste, jalutuskäike ja intiimseid vestlusi, ent mida aeg edasi, seda vähemaks hakkas neid jääma. Päriselt ära pole need tegelikult kadunud, aga Maarja tunnistab, et igapäevaskeldustes on intiimsust üha keerukam elus hoida. „Olmeteemad võtavad lihtsalt üle, sest meil on väike laps ja meie omavahelist mängulisust jääb üha vähemaks. Ma tean, et intiimsuse elushoidmise nimel on vaja tööd teha, aga see on nii kuradima raske. Kui mul on tunne, et ta ei mõista mind ja teda ei huvita, siis ma lähen kurjaks, võtan hoiaku, et saan ise kõigega hakkama ja mul polegi kedagi vaja. Abikaasa saab sellest omakorda haiget ja siis kõnnime päevi teineteisest mööda nagu kaks võõrast.“
Mõnikord teeb Maarja mehe aadressil teravaid torkeid, siis poetab mees jälle midagi, mis naist hingepõhjani riivab. Kumbki ei näita oma haavatavust, selle asemel hakatakse vaikima ja peitutakse oma kaitsva müüri taha…
Enamasti on Maarja see, kes vaikuse lõpetab, end kokku võtab ja räägib mehele, mis temaga päriselt lahti on. “Jagamine on võti! Ja kui ta kuulab, siis olen valmis ennast veel rohkem jagama ja nii tekkib lähedus. Ma muutun sellest kohe pehmemaks ja sulan, sest tunnetan, et teda huvitab.“ Maarja mees end väga avama ei kipu, ta väidab, et elab sissepoole. Küll aga on mees hakanud jagama muret oma tervise pärast. „On olnud sügavaid lähedusehetki ja need on olnud väga ilusad. Me pole üksteist ära kaotanud, leiame kontakti ikka uuesti üles,“ rõõmustab Maarja.
Intiimsus on justkui suhete liim, aga hirm haiget saada muudab meid ettevaatlikuks ja pelglikuks. Oma mõtteid, tundeid ja ehedat mina teisega jagades oleme emotsionaalses mõttes tema ees alasti ja riskime sellega, et jääme häbisse või meid ei taheta sellisena nagu oleme. Võib ka juhtuda, et meid ei mõisteta, et meie haavatavust kasutatakse ära ja meile tehakse hoopis haiget.
Seepärast on loomulik, et suhte alguses ollakse pigem ettevaatlikud, jagatakse endast esmalt midagi pinnapealset, et kombata teise suhtumist ja reaktsioone. Kui need on toetavad, siis juletakse endast enamat näidata, kuni selleni välja, et intiimsed vestlused kestavad varaste hommikutundideni – und ei tule, sest nii hea on olla mõistetud, nähtud, kuuldud ja aktspteeritud. Seda me oma lähisuhtest otsime ja see on põhjus, miks nii mehed kui naised on valmis intiimsuse nimel eneseavamisega riskeerima. Läbi jagatud kogemuste luuakse ühtlasi meie-identiteeti.
Kuhu see „liim“ kaob?
Ometi on intiimsust raske elus hoida isegi suure teineteisemõistmisega alanud suhetes, kus isegi teise veidrused näivad alguses armsad. Miks nii? Paraku paneb siinkohal oma karvase käe vahele igapäevaelu, kes ühel hetkel ukse taga seisab, kohvrid käekõrval ja annab teada, et ta kolib nüüd sisse. Intiimsus vajab ruumi, aega ja tähelepanu, mida suhte arenedes ei pruugita enam nii palju leida, sest tulevad jagatud kohustused ja sünnivad lapsed. Sa harjud oma partneriga, kõik ei tundu enam tema juures nii tore, on asju, mis hakkavad häirima ja sellele hakatakse julgemalt osundama. Stressis olles kiputakse teineteist kergemini salvama nagu kirjeldas Maarja, mistõttu oma kaitsed suhte alguses alla lasknud partnerid tõstavad kilbid aegamööda taas üles. Kui sa oled end teisele avanud ja ennast näidanud, siis seda valusamad on tema kriitikanooled ja mittemõistmine. Haigetsaamist peidetakse viha taha, see omakorda hakkab hävitama usaldust ja intiimsust kuni hetkeni, mil partneriga tõeliselt isikliku jagamine võib muutuda võimatuks või tunduda isegi veider. Sellist intiimsusekadu võivad ühtäkki märgata pikalt koos elanud paarid, kui viimane laps välja kolib. Enam pole puhvrit, kes aitaks varjata seda, et paari vahel pole peale praktilise igapäevaelu enam sügavamat kontakti.
Maarja ei soovi, et tema abielus nii läheks, sest pere on talle kõige tähtsam. Samas teab ta, et tal on keeruline end haavatavana näidata. „Mul on päris tugevad kaitsed,“ tunnistab ta. Ta on just sel suvel aktiivselt tegelenud sellega, kuidas oma mõtteid mehega rohkem jagada, kuidas leida viis, et võtta kontakti isegi siis, kui on tunne, et mehel on „sein“ täiesti ees. Maarja tegeleb teraapias oma lapsepõlveteemadega, kust tõrked intiimsuses valdavalt alguse saavad.
Hirm ja igatsus käsikäes
„Intiimsus on see, mida me kõik igatseme ja ihaleme,“ selgitab gestatpsühhoterapeut Teele Ööbik. See tähendab sügavat iseenda jagamist, mis võib olla füüsiline, ent ei pruugi. Sageli pannakse võrdusmärk seksi ja intiimsuse vahele, aga seks pole intiimsuse vältimatuks eeltingimuseks. „Intiimsus on sõprade vahel, see võib tekkida terapeudi ja kliendi vahel, samuti tööolukorras, kui kohtutakse näiteks loovusepuhangus, mis annab sügava koosolemistunde, ilma et see oleks seksuaalne. See kohtumine jätab jälje, mis toidab hinge. Seksiga võib mõnikord hoopis varjata intiimsuse hirmu, ehk asendada läheduse sooritusega,“ selgitab Ööbik.
Meie kogemused lapsepõlves oma vanematega määravad ära selle, millise eelhäälestusega me täiskasvanutena suhetesse läheme. Kui lapsepõlvekogemused on olnud head ja hoolivad, oleme täiskasvanuna intiimsusele rohkem avatud. Kui meiega on käitutud hoolimatult, ükskõikselt või vältivalt, tekitab intiimsus hilisemas eas suurt ärevust, sest hirm haiget saada, olla hüljatud, mitteaktsepteeritud ja kaotada kontrolli on oluliselt suuremad.
„Intiimsus võib olla väga hirmutav, sest see tähendab nähtud olemist ja igaüks pole selleks valmis. Paljud ei armasta end, ning arvavad, et see mis näha on, ei kõlba kuhugi. Nii nad väldivad ja tõrjuvad tõelist lähedust. See on inimeseks olemise igavene vastuolu – tahame kogeda tingimusteta kokkukuuluvust, see on meie sügavaim vajadus, aga ise pole valmis seda vastu võtma, sellele avanema ja oma armastust avama. Sellest sünnivad Voldemortid ja Hitlerid, kes kardavad, et selles maailmas ei jätku neile armastust,“ ütleb Ööbik, ent jätkab julgustavalt: „Kogemused näitavad, et intiimsust on võimalik õppida, me ei pea jääma lapsepõlve kiindumusmustrite vangiks.“ See nõuab aga teadlikkust endast ja julgust võtta suuremaid riske, sest vaid sel moel saame kogeda, et elul on oluliselt rohkem pakkuda, kui oleme arvanud.
Intiimsus ei taga püsivat suhet
Kipume arvama, et emotsionaalse läheduse- ja intiimsusevajadus on peamiselt naistel, kes seda sõnades paremini väljendavad. Meestele heidetakse ette, et nad tahavad ainult üht. Tegelikult ihalevad mõlemad sugupoolend intiimsust, meestel kipub nappima nii teadlikkust kui sõnavara, et mis on see miski, mis suhtest puudu jääb.
IT-spetsialist Tarvo (39) on kiire solvuma ja sel moel tekivad tal naisega vaikuseperioodid, mil infot vahetatakse SMSidega. Tarvo tunnistab teraapias, et tal on raske vaikusele lõppu teha, sest mehelik uhkus ei luba tunnistada, et ta on midagi valesti teinud. Nii nad vaikivad ja kasvatavad lapsi SMSide abil. Muidugi pole siis ka seksi, mis on Tarvo jaoks peamine viis saada lähedust, aegamööda koorub välja aga tema tegelik vajadus. „Ma tahaksin oma naisega diivanil istuda ja lihtsalt juttu ajada. Soovin, et ta kuulaks mind ära, ei annaks hinnanguid ega hakkaks minu probleeme lahendama,“ ütleb ta.
Lähedussuhte eelduseks on intiimsus, paraku ei garanteeri see aga suhte püsimist. Kahe lapse ema Ivica (42) on jõudnud äratundmiseni, et tahab oma kümme aastat kestnud abielu peagi lahutada. „Meie vahel on olnud intiimsust, aga mitte kirge. Meil on olnud kurvad ja hingelõhestavad kohtumised, kui oleme istunud ja lihtsalt nutnud, sest näeme, kui suur kuristik on meie vahel ja sealt ei vii silda üle. Olen mehele tunnistanud, et mul pole tema vastu kirge, kuigi tahaks, et oleks. Olen selle tõega olnud tema ees n-ö alasti. Tema aga sellega, et ta armastab mind ikkagi. Ta on loobunud oma uhkusest selle nimel, et mind tõeliselt kohata, et jagada minuga oma armastust, millele ta ei saa vastust. Ta on väga vapper ja väärt mees, see on südantlõhestav, et ma tema vastu enamat ei tunne,“ jagab Ivica.
Intiimsuse südames on empaatia, mõistmine ja kaastunne, selle vastand on isolatsioon. Teadlased on leidnud, et lähedusepuudus põhjustab inimestele sama suuri terviseriske kui näiteks suitsetamine. Mida enam on meil lähedasi, kes on toetavad ja mõistvad, seda paremini oleme kaitstud erinevate ihu- ja hingehädade vastu. Meid kaitsevad lähedased, kellega saame jagada oma saladusi, hoolivaid puudutusi, naeru- ja nutuhetki ning kõnekat vaikust. Intiimsus muudab meid, sest olles väärtustatud sellena, kes sa päriselt oled, kasvab eneseusk ja seeläbi areneb isiksus.
Kuidas kasvatada intiimsust?
- Meie lähedussuhete iseloom määrab meie elukvaliteedi. Uuringud näitavad, et nii mehed kui naised väärtustavad suhteid naistega, kes on pigem orienteeritud emotsionaalsele avatusele, samas kui mehed keskenduvad koos olles tegutsemisele (sportmängud, muusika kuulamine, autode putitamine jne).
- Et olla intiimne, on hea õppida oma mõtteid ja tundeid väljendama, selleks tuleb aga eelnevalt õppida iseennast kuulama ja märkama.
- Kasuks tuleb see, kui õpid teist päriselt kuulama ja tähele panema, lõpetad nõu ja hinnangute andmise ning hukkamõistmise.
- Hea on lõpetada mõtete lugemine, ära eelda, vaid küsi otse. Kui tahad, et partner sinu vajadusi mõistaks, tuleb sul julgeda neid välja öelda.
- Sageli tundub, et kõik probleemid peab enne ära lahendama, kui saab jälle lähedust tunda. Tegelikkuses on aga kiireim ja parim lahendus teisele tähelepanu pööramine – nüüd ja kohe.
Tekst: Kaire Talviste (ilmus ajakirjas Terve ja Ilus)
