Topdog / Underdog

Meie sees on kaks tugevat vastandlikku poolet ehk polaarsust: üks kes pidevalt midagi nõuab, teine kes samal ajal neid nõudmisi eirab. Gestaltteraapias kutsutakse neid nimedega: Topdog ja Underdog.

Tekst: gestaltpsühhoterapeut Karmel Tall / ilmus ajakirjas Psühholoogia Sinule

Polaarsused on elu loomulik osa, ükski omadus ei eksisteeri ilma vastandita. Teame valgust tänu pimedusele, sooja tänu külmale, teame armastust tänu vihkamisele, headust tänu kurjusele. Arusaama elu ja olemist iseloomustavatest vastanditest tunti juba Vana-Hiina filosoofias. Yin (vari, passiivsus, naiselikkus) ja yang (valgus, aktiivsus, mehelikkus), mis vaid koos saavad luua tasakaalu.

Ka inimese sisemaailmas on igal omadusel vastand. Enamasti on vastandid mitmetahulised: heasüdamlikkus on seotud pehmusega, selle polaarsuseks võib olla pahatahtlikkus, julmus või kalkus. Kõige raskem on endas tunnistada sotsiaalselt taunitud tundeid nagu ihnus, ükskõiksus, laiskus jne. Oluliselt lihtsam on neid eemaletõukavaid pooli pidada teiste omadeks. Nagu Eesti vanasõna ütleb: „Teise silmas pindu näeb, aga enda silmas palki ei näe.“ Näiteks inimene, kes valetab ja petab, kahtlustab selles kõiki teisi.

Kaasaegses psühholoogias oli Sigmund Freud esimene, kes uuris psüühilisi kaitseid, vastandreaktsioone ning polaarsuste mõju käitumisele. Vastandreaktsiooni näiteks on olukord, kui inimene kaotab kellegi kalli ja tema armastus võib muutuda hoobilt vihkamiseks. Seeläbi väldib ta kontakti reaalsusega ja nõnda muutub hingevalu väiksemaks.

Gestaltteraapia kirjeldab inimeses kõige sagedamini esinevat lõhet Topdog (kontrollija) ja Underdog (kontrollitav) äärmuste abil. Topdog on kriitiline ja hinnanguline. Tunned ta oma peas ära nõudmiste, käskude ja etteheidete järgi. Vaid tema teab kuidas peab olema ja kuidas ei tohiks olla.

Underdog  esindab isiksuse äärmust, mis tahab elada vabalt, ilma piiranguteta ja olla loov. Ta võtab kasutusele kõik manipulatsioonid, et võidelda käskude-keeldude-kohustuste vastu. Näiliselt on Underdog ohver, kes väljendab oma agressiivsust passiivselt: vingudes, virisedes, taga rääkides, sarkasmi ja irooniaga.

Viljatud vastuolud

Sisemised konfliktid tulenevad nende vastandite põrkumisest. Näiteks tööolukorras võivad polaarsused väljenduda ülesannete edasilükkamises. Topdog nõuab, et asjad oleksid täpselt ja õigeks ajaks lõpetatud, Underdogis tekitab see nõudmine aga tugevat vastupanu. Võitluse tulemusena jääb peale enamasti Underdogi vajadus, ent destruktiivsel moel. Sind piinab kahetsus ja edasilükkamist põhjendad sa endale „tuhka pähe raputades“.

Polaarsuste heitlusse kinnijäänu kannab endas käske ja keelde, mida ta tegelikult täita ei kavatsegi. Siiski hoiab ta neid kiivalt ja piitsutab end piinavate mõtetega, nagu: ma ei ole ikka talle helistanud, kuigi lubasin; ma pole suitsetamist ikka veel maha jätnud; lubasin tervislikult elama hakata, aga pole midagi ette võtnud. Sisemine vastus iseendale on: „Ma teen seda kindlasti, aga praegu pole mul aega.“

Miks uurida seda, mis mulle ei meeldi?

Isiksus on lõputu avastuste väli. Mina varjupooles on peidus kõik, millest veel teadlik ei olda. Seal peituvad igatsused, hirmud, vastupanu, psüühilised kaitsed jne. Mõnele on see põnev, teisele hirmutav: millised on need küljed, mida ma endas veel ei tunne, kas teised näevad neid ja mina ei näe? Ons midagi täiesti varjatut, millest pole aimu ei minul ega teistel? Kas need tahud on negatiivse või positiivse varjundiga?

Kõik, mis on allasurutud või ignoreeritud tahab nähtavale ja mõjule pääseda. Sama kehtib ka polaarsuste kohta. Enda pimedama poole tundmaõppimine võib olla hirmutav, eriti arvad, et saades teadlikuks näiteks oma sadistlikust poolest, siis saabki sinust sadist. Nii see siiski ei ole, hoopis vastupidi. Näiteks kui sa oled valdavalt heatahtlik ja hakkad uurima, mil moel avaldub sinu vaenulikkus, kättemaksuiha ja kadedus, kasvab sinu ehedus ja seeläbi ka heatahtlikkus.

Vähese teadlikkusega inimestel on endast sageli paindumatu ja stereotüüpne kuvand. Kui ühte osa iseendast püütakse eitada, pidurdab see organismi energia voolavust. Tekivad sisemised vastuolud, mis ilmuvad suhetesse. Neil, kes end ei tunne, on raske aru saada sellest, mida nad tõeliselt vajavad. Nii võib juhtuda, et abikaasa valitakse lähtuvalt täiuslikkuse kujutelmast, mitte tõelisest armastusest. Kuid täiuslikkus on fantaasia ja ootustele mittevastamisest tekib suhetes rahulolematus.

Suhted saavad olla vaid nii selged ja tähendusrikkad, kui on suhe iseendaga. Seepärast on oma polaarsuste (optimism-pessimism, kadedus-lahkus, heatahtlikkus-pahatahtlikkus, käsutaja-alluja) tundmine väga oluline. Seeläbi tekib võimalus leida polaarsuste vahel enda jaoks sobivaim tasakaalupunkt. Saad valida endale sobiva, selle asemel, et automaatselt väljakujunenud ja õpitud mustrite järgi elada. Ühtlasi väheneb seeläbi ka polaarsuste teravus.

Mida rohkem püüad sa olla keegi teine – keegi tasakaalukam, tublim, targem, julgem – seda kindlamalt jääd sa kinni olemasolevasse.

Oscar Wilde on öelnud „Ole sina ise, sest kõik teised on juba võetud“.  Mida rohkem püüad sa olla keegi teine – keegi tasakaalukam, tublim, targem, julgem – seda kindlamalt jääd sa kinni olemasolevasse. Selleks, et kurbusest lahti saada, tuleb tunda kurbust. Selleks et vihast vabaneda, tuleb tunnistada oma viha. Et teha asju hästi, tuleb lubada endal ka eksida. Enesetunnetusel (teadlikkus oma soovidest, tunnetest, mõtetest ja käitumisest) põhinev soov muutuda erineb täielikult muutusesoovist, mida kannustab negatiivne hoiak enda suhtes. Muutus on palju tõenäolisem toimuma, kui suudad ennast aktsepteerida, end austada, omaks võtta nii oma valguse- kui ka varjupoole.