Seisata
“Kuula vaikust, sellel on nii palju öelda.”
-Rumi
Vabandan, et eksperiment pole kulgenud lubatud graafikus. Elu tuli vahele olles täis üllatusi ning sügavaid ja tõeliselt nauditavaid kohtumisi. Loodan, et oled siiski veel minuga. Seega jätkame…
Kui argipäev ja pärdikud kipuvad laiutama, võib kergesti tekkida tunne, et sinu elu on ülerahvastatud. Sa sahmid ringi, püüad kõikjale jõuda, ootustele vastata, hoolitseda ümbritsevate vajaduste eest. Rahulolu on seda suurem, mida enam oled päeva lõpuks jõudnud korda saata. Muidugi oled sa kurnatud, käed rippus, keel vesti peal, väsimuse pärast kohe-kohe diivanilt alla kukkumas – aga täna said sa jälle hakkama! Need, kes olid saamatumad, teevad endale etteheiteid: oleks pidanud rohkem jõudma, rohkem pingutama, saanuks ju küll…
Sa ei ole ehk märganud, et see on üks lõputu teatejooks: stardipauk käib, sa jooksed kõigest väest, sest tead, et tahad võita. Sa möödud ühest, teisest, kolmandast jooksjast. Sul on vere maitse kurgus, aga sa näed ka, et finiš juba paistab. Sa ületad joone esimesena, sa juubeldad ja tunned hetkeks rahulolu: ooo jeee! Minu võit!!! Ühtäkki aga märkad, et seisad seal üksinda, keegi ei rõkka sinuga kaasa. Kus on teised jooksjad? Enda ümber ringi vaadates taipad äkki, et olid jõudnud alles vaheetappi ja võidab see, kes jõuab esimesena tagasi algusesse. Kõik, kellest sa vahepeal möödusid on nüüd juba tagasiteel ja sinust pika puuga ees. Sa võtad ennast kokku, hakkad jälle jooksma ja kõik kordub taas…
See on karm jooks, mida jooksevad kõik perfektsionistid, kaassõltlased, enesepiitsutajad, mitte-kunagi-piisavalt-head naised. Kõik nad loodava, et kui nad kord võidavad, siis juhtub midagi head. Jooksmine röövib tähelepanu ja nii ei pruugi märgatagi, kuidas elu libiseb käest, kuidas oled vahetatud praeguse tuleviku vastu, mis kunagi kätte ei jõua.
“Change is standing still.”
– Frans Meulmeester, gestaltterapeut
Võta endale aega, et korraks teadlikult seisatada ja endalt uurida: milles väljendub sinu jooks? Kas töös, sportimises, õpingutes, lõpututes pingutustes tunnustuse nimel? Kas sa jooksed mille poole või millegi eest ära? Mis kunagi, ühel ilusal päeval juhtub, kui sa kohale jõuad? Kuidas sa saad aru, et nüüd oled kohale jõudnud?
Kui oled vurrkannina ringi tuuseldanud, siis võib seisatamine olla päris ehmatav kogemus. Äkki sa ei saagi seda kohe kätte, sest nii kui maha istud, tundub, et pead midagi tegema. Esita endale väljakutse siiski natuke selles vaikuses ja mittemillegitegemises vastu pidada. Vaata, mis sellest sinu jaoks esile kerkib…
„Stillpoint, there is no dance, and there is only dance.“
-T.S. Eliot
Tagasi eksperimendi algusesse.
*****
Eksperiment juhatab sisse detsembris algava naistele mõeldud enesearengugrupi „Lähedus, rõõm ja rahulolu“.
Grupi kohta loe lähemalt SIIT.
