Eestis on palju lähisuhtevägivalda, mida ära ei tunta või pisendatakse. Ent kui sa veel suhtes olles vägivalda selgelt ei erista, siis vägivallatsejast lahku minnes on neist märkidest pea võimatu mööda vaadata. Vägivallamuster laotab end oma täies hiilguses sinu ette laiali ja sellest kohtu abita välja rabeleda on praktiliselt võimatu.
Ent enne, kui jõuame väga raskete juhtudeni, sulle võrdluseks see, kuidas näeb välja vägivallatu lahkuminek. Selline oli 38-aastase Inga oma. Tal oli oma mehega selja taga 21aastane kooselu, neil on kaks last ja ühiselt rajatud kodu. Tegu oli lapsepõlvearmastusega – Inga oli 14, kui ta oma mehega kohtus. Lahku mindi kolm aastat tagasi. „Ega head põhjust polegi öelda, meil kummalgi polnud teist. Mõistsime, et koos pole enam nii hea olla. Ega see mõte ei tulnud üleöö, seda sai ikka paar aastat vaagitud.“
Mõlemad muretsesid kõige enam laste heaolu pärast ja nii otsustati, et nende elukorraldus peaks võimalikult vähe muutuma. Inga jäi nendega ühiselt rajatud kodusse. „Tagantjärgi vaadates näen, et see oli õige samm. Endine elukaaslane on nüüd palju rohkem isa, kui enne. Tahab lastega tegeleda, käia ja olla. Lapsed said endale kaks õnnelikku vanemat.“
Kuna lahkuminek ja ühisvara jagamine oli vastastikuse kokkuleppe alusel, siis on suhted ekside vahel siiani väga head. Jätkuvalt suheldakse vastastikku ka eksämmade ja -äiadega. Veidi nuputamist tahab aga modernse kärgpere mudeliga kohanemine – ehk kuidas kujundada uusi suhteid. Eksmehel on nüüdseks juba uus elukaaslane ja väike laps. „Asjad on veidi segased. Ma ei tea, kas peaks poolõe oma laste sünnipäevale kutsuma,“ mõtiskleb Inga. Muutuste juures oli tal vaja kohaneda ka üksiolekuga, sest terve oma täiskasvanuelu oli ta mehega koos olnud. „Natuke harjumatu on, samas ma ka naudin seda, et olen enda peremees. Ei pea kellegagi pikki läbirääkimisi, kuhu lähen ja mida teen.“
Kui nüüd seda ilusa lahkumineku retsepti ka teistega jagada, siis Inga kohe ei oskagi. „Kui ma teaks, mis see võti on. Ehk elukogemus? Teisalt olime mõlemad seda meelt, et oma lapsi säästa.“
Et sel moel lahku minna, on vaja kahte vastutusvõimelist täiskasvanut, kes on ühel meelel nii lahkumineku kui laste vajaduste eest hoolitsemise osas. Ent kui üks poolt otsustab kätte maksta või ei taha lahti lasta, on arukas abi paluda politseilt, juristidelt ja kohtunikelt.
Näpud ukse vahele
Veronika (40) teab täpselt, et elas oma mehega 19,5 aastat koos, lahkuminek toimus aga poolteist aastat tagasi päeva pealt. Sellele eelnes trauma, mis viitas selgelt tõsistele probleemidele. Nimelt kuulis Veronika naabrite käest, et nende maakodus käivat koristaja, kes hiljem osutus mehe armukeseks. Vastu jõule ei mallanud mees sel põhjusel ka enam perega kodus olla, lahvatas tohutu tüli, kui naine „koristaja“ kohta uuris. Mees läks tohutult vihaseks, tormas pärast sõimlemist tulise kiiruga minema nii, et tõmbas Veronika näpud ukse vahele. „Ta sõitis minema, mul vasaku käe kaks sõrme lihtsalt rippusid. See oli õudne valu. Helistasin talle, et kutsun politsei. Siis ta tuli tagasi ja viis mu EMOsse.“ Järgnevate kuude jooksul tehti Veronikale mitu operatsiooni, näppe teibiti, toetati traatidega, pandi kipsi ja ortoosi, ent lõpuks jäidki kõveraks.
Päris lahkuminek toimus aga paar kuud hiljem, kui mees „koristajat“ teismelisele pojale tutvustas. „Laps rääkis sellest mulle, läksime mehega tülli ja rohkem ta koju enam ei tulnud.“ Kuigi nende suhe oli selgelt vägivaldne, ei tundnud Veronika seda ära ja oli armukesest ja lahkuminekust šokis. „Algul ma kaks nädalat ei maganud. Kaks kuud ei suutnud ma kellelegi sellest rääkida, isegi mitte oma parimale sõbrannale.“
Asjad kaovad
Kui Veronika mõistis, et mees enam tagasi ei tule, pakkis ta tolle riided kastidesse ja tõstis garderoobi. Kuu aega hiljem märkas kogemata, et kastid olid kadunud, ent kaduma hakkas muudki. „Lähen sahtlist konserviavajat võtma – ei ole. Paar nädalat tagasi läksin õue, et pesu rippuma panna, rest oli ära viidud. Eelmine nädal tahtsin roosi välja kaevata, labitat ei ole. Aasta jooksul on ta kogu aeg siin käinud, kui meid pole kodus ja majast praktiliselt kogu tehnika minema viinud. Põhimõtteliselt on alles jäänud vaid vana mööbel,“ kirjeldab Veronika. Advokaadi soovitusel vahetas ta alles hiljuti lukusüdamikud ära. Varem ta seda teha ei julgenud, sest kartis, et mees viskab äkki akna kiviga sisse!
Vaimset terrorit on kogenud ka teismeline poeg, kes isa kõnedele enam vastata ei taha. „Pärast üht sellist kõne saatsin eksmehele sõnumi, et lõpeta lapsele traumeerivate kõnede tegemine. 20 minutit hiljem lendas ta meile majja sisse, rabas lapsel telefoni käest, võttis teleka kaenlasse ning tuiskas minema.“
Isa on lapsele kirjutanud, et hakkab kohe uut last eostama ja teeb ka oma testamendi ümber. „Ebakindlus, asjade äraviimine ja isa terror on lapsele rängalt mõjunud. Nüüd pole poeg temaga enam kuu aega kohtunud,“ räägib Veronika. Ta pöördus lastekaitse poole, et olukorras tuge saada.
Elatise ja varajagamise osas on naine püüdnud eksmehega kokkuleppeid sõlmida, aga on juba õppinud, et vägivallatsejatega pole see võimalik. Üks n-ö valesamm, kui mehele miski ei meeldi – ei kehti ka ükski kokkulepe. Et asjades siiski selgust luua, palkas Veronika juristi ja alustas kohtuteed. „See ajas ta nii närvi, et ta lendas mulle töö juurde sisse ja karjus kõikide kolleegide ees: tule välja! Ta kõndis närviliselt minu ees edasi-tagasi ja tagus mulle näpuga vastu nina.“
Üha enam hakkab Veronika märkama, kuidas vägivallatseja mõtleb ja tegutseb. Teda paneb aga imestama, kuidas ta ometi sellise mehe otsa sattus. „Mul on tugev pere, ema-isa on kuldpulmad ära pidanud.“ Selle koha peal saab öelda Nukitsamehe filmist tuntud sõnadega, et ka head lapsed eksivad metsa. Kui sa pole sellist asja kogenud, siis ei oska ka näha ega ära tunda.
Kauaoodatud lapsega üksi
Ise seda endale tunnistamata, elas vägivaldses suhtes ka Aveli (39), kelle lahkuminek venis pikaks. Keskmiselt minnakse kaheksa korda vägivaldsesse suhtesse tagasi ja Aveli kalkuleerib, et umbes nii palju võis temalgi neid kordi kokku olla.
Suhe kestis 13 aastat, lahkuminekust on möödas üle viie aasta. Kuigi Aveli sageli veenis end, et pole tal häda midagi, siis nüüd tagantjärgi näeb, et kooselu polnud kunagi tegelikult suurepärane. „Psühhoterrorit oli meeletult palju, joomist ka. Algul ma ei saanud paljustki aru, tundsin talle kaasa, kui ta rääkis, kui pahasti olid teised naised temaga enne mind käitunud. Nüüd ma saan aga aru, miks tema ekspruut ütles mulle, et jookse nii, kuis jalad võtavad. Mina toona arvasin, et äkki tahab ise veel meest tagasi.“ Üks vägivaldse mehe tunnus ongi see, et ta räägib oma eksidest halvasti ja enamasti ei näe ta endal asjade käigus mingit rolli.
Kaheksa aastat püüti last saada, aga see ei õnnestunud, kunstlik viljastamine toimis. „Ehitasime maja, ootasin esimest last ja uskusin, et mu elus on kõik olemas. Mees töötas välismaal, aga kinnitas kogu aeg, et mina ja beebi oleme tema jaoks kõige tähtsamad.“ Seda illusiooni oli kerge uskuda, sest naine oli lapseootuse üle õnnelik, kuigi halbu asju juhtus kogu aeg. „Mul oli alguses kaksikrasedus, aga ühel lapsel jäi süda seisma – seda juhtuvat sageli. Olin haiglas jälgimise all, mees tuli Eestisse ja käitus kummaliselt. Märatses, sõitis siis tööle tagasi ega vastanud enam kõnedele. Kui ka vastu võttis, siis küsis, et millest meil rääkida. Ma ei saanud aru, mis toimub.“
Peagi selgus, et mehel on uus silmarõõm, et neil on ühiselt üüritud kodu ja nad saavad lapse. „Aga meie laps?“ uuris Aveli. Mees teatas, et nende suhe on läbi ja vaadaku naine ise, kuidas saab. „Ma ei suutnud selgelt mõelda, kõik oli justkui udu sees. Pärast uudise kuulmist sõitsin teelt välja. Õnneks oli kiirus väike ja midagi hullu ei juhtunud.“
Järgnes kohutav periood, mil Aveli ei suutnud magada ega süüa. „Olin kogu aeg üleval, süda peksis ja silme ees virvendas. Arstid panid mind haiglasse, et veenduda, et ma ikka söön ja et ma saaks võimalikult head tuge. Olen väga tänulik raseduskriisi nõustajatele, neist oli tohutult abi.“ Kuna laps ei kasvanud piisavalt, aidati ta erakorralise keisriga ilmale, poole tunniga oli kauaoodatud laps käes. „Sain pisikese poisi. Ühelt poolt olin õnnelik, teisalt mõtlesin, kas ma ikka tahan teda. Minu elu unistus, aga see polnud ju nii planeeritud. Mis ma nüüd teen? Kuidas ma teistele sellest räägin? Meeletu hirm oli.“
Lõputa õudus saab läbi
Kui oli viimane päev lapsele nime panna, tuli mees Eestisse. Ta tahtis kindel olla, et laps saab tema perekonnanime. Selle tähistamise sildi all kutsust ta sõbrad sauna ja hakkas jooma. „Ta märatses ja viskas mind tolmuimejaga, kui mul oli beebi süles. See lendas meist napilt mööda. Panin end garaaži kinni ja kutsusin sõbra julgustusel politsei. Enne, kui politsei ta ära viis, lõhkus ta ka mu auto ära.“
Oma kirjeldust kuulates on Aveli isegi üllatunud, et ta sellise mehega nii pikalt koos elas. Paraku imbub vägivald suhtesse salamisi ja nii saab ebanormaalsusest vaikselt igapäevaelu osa. Väga tugevalt seob seegi, kui halvale käitumisele järgnevad perioodid, mil mees polegi nii vihane või on lausa hea. „Ta oskas olla väga hell. Kallistas, hoidis käest kinni ja magama minnes andis head ööd musi,“ kirjeldab Aveli. „Armastasin teda meeletult ja uskusin, et tema armastab mind ka. Ta suutis musta valgeks rääkida. Kuigi ma nägin probleemi ja vaatasin sellele otsa, suutis mees mulle selgeks teha, et ma kujutan endale asju ette. Minu ees olid faktid, mida ma eirasin. Saan sellest täna aru.“
Kui mees politseist välja sai, saatis ta naisele hirmsaid kirju. Järgmiseks aga kahetses ja ütles, et ei tea, miks ta nii käitus. Kuna uus suhe läks vett vedama, tahtis mees koju tagasi. „Mõtlesin, et lapsel on isa vaja ja eks ta kergem ole.“ Pool aastat hiljem hakkas mees rääkima, et poisil võiks õde/vend ka olla. Alguses ei tatnud naine sellest midagi kuulda, aga lõpuks hakkas sellele mõtlema. „Ma ei tahtnud, et mu laps kasvaks üksi, samas teadsin, et mehega ma kokku ei jää. Otsustasin, et mul on aega kolm kuud rasedaks jääda ja kui see ei õnnestu, siis teist ei tulegi. Arvestasin sellega, et mul säiliks varasem emapalk, sest muidu poleks ma üksi toime tulnud.“
Aveli jäi esimesel katsel kohe rasedaks, ent poole raseduse pealt kadus mees taas ära. Ei vastanud kõnedele ega tulnud kolm kuud koju. Kui tuli, siis elas telefonis või arvutis, muul ajal käitus halvasti ja sõimas. „Mõnikord lihtsalt omaette, et nõme tool ja vastikud sokid. Ma ei maini sõnu, mida ta tegelikult kasutas, sest need ei kannata tsensuuri.“
Aveli uuris järgi, kellega mees siis kogu aeg räägib – tal oli taas uus naine. Selle peale sai Avelil mõõt täis, ta palus mehel lahkuda. Paraku pole mees tänini kõiki omi asju ära viinud. „Ma pole julgenud neid ka ära visata, sest kardan, mis võib sellele järgneda.“
Küll aga andis Aveli mehe elatisnõudega kohtusse, sest lastele maksimse kokkulepetest ta kinni ei pidanud. Mees, kes väitis, et tal pole üldse raha, palkas selle peale advokaadi. Kohtuasi läks aga valutult ja mees maksab nüüd lastele ettenähtud summa.
„Lahkuminek oli mulle alguses nii kohutav, et vahepeal oli tunne, et ma tahan ära surra. Täna olen aga õnnelik oma kahe lapse üle. Mul on hästi läinud.“ Aveli on õnnelik, et saab nüüd oma kodus rahus magada, ilma et kardaks, et mees tuleb purjuspäi ja hakkab märatsema. Ei ole kedagi, kes käib suitsu ja õlle jaoks raha laenamas, ta ei leia enam oma kodust peidetud viinapudeleid ega pea kartma, et keegi loobib või lõhub asju.
Soovituslik kirjandus:
- K. Talviste „Arukalt lahku. Kuidas säilitada terved suhted ka pärast lahkuminekut“
- L. Bancroft „Miks ta seda teeb? Kuidas mõtlevad vihased ja kontrollivad mehed“
- L. Bancroft, Jay G. Silverman “Vägivallatseja lapsevanemana. Millist mõju avaldab lähisuhtevägivald perekonna toimimisele”.
Tekst: Kaire Talviste (ilmus ajakirjas Tervis Pluss)
